KOMMENTEERI

No ei jõudnud tippu.

Tahtsime küll.

Istusime viimases laagris 5200 peal. Kassid jalas, vööd peal, sulejoped seljas.

Selles kuramuse Hilleberg Nallo 3-inimese telgis, kus üle ühe inimese korraga istuda ei saa.

10 eelmist päeva olime kulutanud siia kohale saamiseks.

Jõudu oli, tahtmist oli, süüa oli. Ilma ei olnud.

Ja ilma ei tulnud.  Ja ühel hetkel vaim väsis. Kumb enne oli, ei taha mäletada. Nüristav tuule plaksumine vastu telki. 24 tundi. Ja järgmine 24 tundi. Ja veel. Ja mõtted sellest, kuidas torm meie telgi kohe tükkideks rebib. 5 ööd-päeva tormi. Telgist välja kaugele pole mõtet minna – pärast ei leia enam üles. Alla ei saa, nähtavust pole. Üles ei saa, nähtavust pole.

Viimasest korrast, mil lähima sajakonna kilomeetri raadiuses Denalist juttu oli, on möödunud 7 aastat. Siis oli Eestis keskmine palk 12’000 krooni ja peaministriks Andrus Ansip. Ka enne seda käisid paaril korral Eesti uuema aja alpinismiisad ja -emad samal mäel – nendest käikudest on möödunud juba 9 ja 15 ja 17 aastat, aga saunalavadelt on need jutud ikkagi veel visad kaduma. Tunnistan ausalt, et 15 aastat tagasi ei osanud ma teha haaravat sõlmegi. Igatahes tundub, et oleks aeg täiendada ja järgmistele proovijatele uusi vihjeid anda. Muuseas, Denali vs McKinley nimesaaga sai lõpu alles eelmisel aastal, mil Barakk Obaama visiidi ajal Alaskale augustis 2015 kinnitati mäe nimeks ametlikult Denali. Aamen.

Vihje #1:

Kõige odavam on saabuda kohapeale puhkuselendaja Condor kaasabil. Lisandväärtusena suudavad nad sinus tekitada tunde, et sa oled esimene inimene, kes üleüldse Condoriga Eestist USA-sse kunagi lennanud on. Sest mitte keegi lennudlihtsalt ei tea mitte midagi. Ole valmis, et otsida FRA lennujaamast üles mees, kellele kolme paberilehe printimise eest 50 eurot maksta. Ole valmis istuma kolm tundi lennujaama taganurgas transfer-tsoonis, kus pole mitte ühtegi kohvikut. Pikad järjekorrad, millest sa pead kõrvale puiklema. Nõutu näoga teenindajad kassas, kes ainult pead raputavad. Prindi ise ESTA välja, on palju lihtsam. Online check-in ei tööta ja pagasi ülekaalu maksumuse saad teada hommikul lennujaamas (lõpuks 75 eur/kott) ja mitte mingil tingimusel varem. Lennukitoit on traditsiooniliselt napp, saksa õlu 3 eur, filmivalikus everest, spectre, reverend, üks hullunud matemaatik ja veel kümmekond. USA toll otsib värskeid puuvilju (mida meil polnud) ja liha (miinus 10 suitsuvorsti; trek’n’eat õnnestus väga-väga napilt päästa), sujuvalt lähevad läbi kaerahelbed, makaronid, sealihakonservid, ungari pekk (valetasime) ja rosinad-pähklid-šokolaad. Aga sa lähed ikkagi Condoriga, sest kokku hoitud rahaga saad kohapeal vähemalt 10 halibutti pintslisse pista.

Vihje #2:

Anchorage’s kõige parem kohatud matkapood on REI (1200 W Northern Lights Blvd), mis näeb välja umbes nii, nagu 27 Matkasporti üksteise kõrvale panna ja lisada veel jalgrattad, kanuud, riided. See tähendab, et müüakse kõike. Lisaks on üle tee veel 2 matkapoodi, üks kasutatud, teine uue stuffiga. Suuremaid asju saab ka rentida, aga pikaajaliselt pole lihtsalt rahaliselt mõttekas. Toidu ostmiseks on kõige sobivamad toidupoeketid Fred Meyer (müüakse kõike kuni relvadeni välja) ja Carrs&Safeway.  Väljas süüa on kallis, restoranisoovitustest anchoragepakuks (esindatud ka Anchorage’ 10 parima söögikoha nimekirjas) Glacier’s Brewhouse (sh hommikusöök), Snow City Cafe (ka hommikusöök, aga ooteajad on nii pikad, et tõenäoliselt ei õnnestu lauda kohta saada), Moose’s tooth (pizza; kolmas parim koht USAs) ja Bear’s tooth (õhtusöök kinofilmi vaadates; ei proovinud, sest parasjagu oli kavas ainult Spiderman vs Superman). Downtown on 5-nda avenüü ümbruses, elu on kallis, hotellid (või õigemini külalistemaja) 100+  ja väljas söömine 6 usd õlu ja praed 15-20, halibut isegi rohkem.

Vihje #3:

Tee endale selgeks, mis asjad on on miil, jalg, gallon, nael, toll, pint ja kuidas nad suhestuvad oma Euroopa ametivendadesse. Pint on vast kõige lihtsam, sest isegi Alexander tahab eestlastele seda võõrast mõõtühikut tutvustada. Aga tuule kiirus 60 mph peab ka saaama adekvaatse tõlgenduse (üldiselt iga 20 mph on peaaegu 10 m/s). Ei tee paha ka teadmine, kuidas Celsius ja Fahrenheit omavahel läbi käivad (C = (F – 32) x 5/9) ja mis on USA telefonikood (1). Lisaks, ainus võimalus, kuidas mägedes rahvusvaheliselt suhelda, on Iridium satelliittelefon (1 dollar mõne kopikaga ühe minuti eest), mida siis alates sellest aastast teadaolevalt keegi enam Eestis ei rendi. Konkureeriva aparaadi Thurayaga saab paraku kõnesid teha ainult Euroopas-Aasias-Austraalias. Iridiumi telefoni omanikele soovin ühtlasi kõva närvi, et selgeks teha, kuidas sinna (tasuta) sõnemeid saab saata ja lisaks on Iridiumile iseloomulik see, et iga mõne minuti tagant kõned lihtsalt heast peast katkevad, nii et igusugu pikema info edastamine on paras peavalu.

Vihje #4:

Juba all rahvuspargi sissejuhataval loengul öeldakse, et baaslaagri poolt igapäevaselt kell 8 edastatav ilmateade on jama ja sellel on peamiselt meelelahutuslik väärtus. Selles me saame veenduda kõrglaagris 5200m peal, kui tuul päevade kaupa laperdab. Ahjaa, sellel ajal saabus Evans.  Torm. Tuuled kuni 60-70 mph (30 m/s). Ja kui ilmaennustus läks juba 80+ mph peale (kusjuures kõige kõrgem number, mis kuulsin, oli 95 mph), siis polnud enam kuhugi kiiret. 5200 ei ole hea koht tormis oodata. Tuuline koht. Ja kui sul on telk selline nagu kohatud rumeenlastel, siis võib minna sama kehvasti – nemad pidid pärast tipupäeva purunenud telgi tõttu ühe öö lumme kaevatud augus veetma ja alles hommikul leidsid nad meie 100 meetrit eemal olnud telgi üles ja said kuuma joogiga ennast turgutada (pärast muidugi jõudsid ilusti alla ja naiste noorusrekordit korranud 12-aastane tüdruk sai ilmselt kuulsaks ka). Enamus ekspeditsioone ootab sellel ajal madalatel kõrgustel (4300m ja allpool) ja kuulab mitu korda päevas ilmateadet. Meie oleme 5200m peal. Kokku 5 ööd. Paar telki veel peale meie. Kuuendal päeval on tuul nõrgem ja nähtavus parem –  kas minna üles või alla? Taandume, minek alla. Mõned tunnid hiljem 4300m peale jõudes selgub, et ka seal laagris pakivad inimesed asju kokku, et alla minna. Ei ole nelja-viit päeva vajalikku ilmaakent, et proovida tippu minna. Pärast saame kinnnitust, et allaminek oli õige tegu: järgnevate päevade jooksul ei proovi keegi tippu tõusta. Austraalia-Ukraina segagrupp, kes meiega koos kõrglaagris ootab, käib lõpuks küll tipus ära, kuid alla tullakse vähem või rohkem tõsiste külmakahjustustega.

Vihje #5:

Mäele ja mäelt ära saab ainult väikelennukiga (Talkeetna Air Taxi inimesed olid täitsa sõbraliku suhtumisega, aga 600-dollarilise lennupileti eest 30-minutilise sõidu kohta vähemat väga ei ootakski). Kui ilma ei ole, siis lennuk ei lenda. Lendab homme. Või ülehomme. Või kunagi. Mäkke ülesminekul ja allatulekul on abiks räätsad ja kelk. Kelgu saab kohapealt, meenutab meie Salvot (kuigi on kõlavama nimega - Paris Pro Expedition 960), aga on asendamatu abimees, et kahe või kolme nädala tavaari üle vedada. Ja isegi kui esmapilgul tundub, et kelguga on võimalik väga palju asju kaasa vedada, siis tegelt nii see ei ole. Ära võta kaasa midagi, mida sul vaja ei ole. See kõik kaalub väga palju. Toitu jääb kõigil üle - kõigil -  ja keegi allaminejatest pakub sulle kindla peale oma ülejäänud toitu. Ka sul endal jääb toitu üle. Jaga kaasavõetud kogus kahega. Ja siis veel kahega. Sa lihtsalt ei taha süüa nii palju. Räätsad on abiks siis, kui sajab lund. Ja lund võib sadada palju. Värskel lumel ilma räätsadeta kõndida ei soovita. Telk vali selline, kus saab sees istuda (meil sellist polnud). Kütuse saab ka kohapealt (vedelkütus white gas, nii et hangi õige priimus) ja seda läheb palju, sest vett saab ainult lumest sulatada, nii et võib arvestada 1 galloniga inimese kohta.

Vihje #6:

Denali ei ole see mägi, kus sa tahaks võimalikult kiiresti üles tormata, tipupildi ära teha ja siis kaartvõimalikult kiiresti jälle nelja tuule poole laiali joosta. Alpinism on suures osas molutamine – see kehtib eriti Denalil. Tuleb rahulikult aklimattida, varustust edasi-tagantjärgi vedada, ilma oodata – see tähendab väga palju molutamist, paljude inimeste jaoks isegi liiga palju. See ei ole ka see mägi, kus võiks tekkida soov päevitada, varbaid kõlgutada ja kohvi juua. Ilm võib olla täielik whiteout või vastupidi: ilus aga muutlik. Mäes ronimise kaart2hooaeg on lühike – ainult mai-juuni – ja selle perioodi jooksul peab nii ennast tagasi hoidma, et õiget hetke oodata, aga samas olema ka iga hetk valmis edasi tipu poole rühkima. Põhilline häda on see, et mäe peale minekul maandud väga madalale (2400m), nii et 4000m tõusu on veel ees. Ja see, et kogu 2-3 nädala varustuse pead endaga kaasas vedama, mäe peal ei oota sind ees mitte midagi ja vahepealset allatuleku-taasülesmineku varianti eriti ei ole.

Mida veel:

- Igal aastal läheb mäele umbes tuhatkond ronijat (peamiselt West Buttress marsruut) ja kuna statistikahooaeg on lühike, siis on kõik pressitud kahekuulisele (mai-juuni) ajale. Pooled ronijad on giidiga grupis (kõvasti reguleeritud monopolisugemetega äri, 1 giid iga 3 ronija kohta, tasud algavad 7000+ dollarist) ja pooled lähevad ise (vähemalt 2-3 korda odavam). Tippu jõuab tavaliselt 50% või vähem.

- Lennukiga USA-sse minnes väga tihedat sõidugraafikut taga ajada ei ole mõtet. Esimeses peatuses (meie jaoks oli see Seattle) pead (1) tulema läbi immigratsioonikontrollist, (2) võtma välja pagasi, (3) minema läbi tollist, (4) loovutama suitsuvorstid, (5) andma pagasi uuesti ära, (6) minema läbi turvakontrollist, (7) otsima uue värava ja minema Anchorage lennule. Võta aega.

- Päästjad on mäel olemas, aga liigutama hakkavad alles siis, kui oled suremas või kaotamas külmas sõrmed või varbad. Rahvuspargi helikopterid viivad su vajadusel haiglasse, päästmine on mäemaksu sees (360 $), aga haiglas maksad ise.

- Mingeid erilisi tehnilisi lõike mäe peal ei kohta. Allpool on minek mööda liustikut (kaetud paksu lumega), nii et kaaslase praost välja tõmbamise tehnikaid oleks täitsa hea teada. Ülevalpool on kõhedamateks kohtadeks 4300m laagrile järgnev tõus paarisaja meetri tugiköitega (haaratsi ja kirkaga tõus) ja enne kõrglaagrit (ja ka enne tippu) minek mööda suht teravat harja (kus mõnel kohal ka julgestuspunkte on rajatud).

- All linnas on korralik ja huvitav õllevalik igal pool (Tšehhi õllede ja Alexandri austajatel on muidugi keeruline), laevakruiisil fjordides (kus võib muuhulgas näha, kuidas 60m kõrge liustik merre suubub) läks väga hästi näiteks Alaska Summer.

Mõned mägedevaated on siin.

Kokkuvõtteks:

Ilus looduskaunis koht. Soovitan külastada.

KOMMENTEERI

1 mai, sel aastal pühapäeval 

Treeningjooks trassil Liiapeksi-Aegviidu matkarada. Tähistatud punaste täppidega vi lindikestega puudel. Ametlikuks pikkuseks 32 kilomeetrit.

Jooks toimub nagu ikka "isehakkamasaamise" meetodil. Joogipunkte, ega korraldustoimkonda ei ole. Rajal meditsiinilist abi ei pakuta, läbimine omal riisikol.

Rada on RMK poolt hooldatud ja päris metsik elamus ei ole.

Kuivad riided ja sokid (jalanõud) tuleb endal kaasa võtta ja seljakotis tarida. Pesemise võimalus on Aegviidu piiril olevas Mustjões, mis on ka lõpppunkti tähistab.

Start on Liiapeksi poolsest otsast umbes kell 9:00

Transport algusesse tuleb rihtida bussi nr 363 väljumisega kell 7:45 Taisto Liinid, kuna ei ole teada kas tavapärane buss nr 746 (Eesti Buss OÜ (SEBE), Simple Express). Väljub Bussijaamast platvorm 5, kell 8:15 Tallinn - Loksa teel on kell 8:59, sõidab. Vähemalt ei osanud Simple Express sellepeale öödegamütsi kosta või õigemini

"Hetkeseisuga on Tallinn-Narva Jõesuu liinil 746 kehtiv liiniluba kuni 30.04.2016 ning uue liiniloa ja sõiduplaani aluse liini teenindamine selgub alles 26.04.2016"

Transport tagasi rongiga, kell 12:25; 13:38 või 15:09 pilet 3 euri (eelmine aasta 2,80).

Jooksu läbimiseks kulub umbes 3-4 tundi olenevalt tempost.

KOMMENTEERI

Jõuab kinodesse 25 septembril 2015. Treileri postitamine on tegelikult suht mõttetu kuna tegemist 3D filmiga. Aga siiski.

FILM on lahe!

Mulle 3D üldiselt ei meeldi, kuna pole poindist veel aru saanud. Everesti filmi puhul mängisid, aga Everesti enda vaated ja sisseminek orgu ilusasti välja. Oli muljet avaldav.  Ja nõksa sain 3D sõbraikumaks. See kas "talking heads" peab olema 3D on maitse asi.

Filmi on kokku surutud kogu 1996 aasta õnnetuse jada. Alustades kommerts-tõusude tulekust, alates 1992, kuni siis suure pusani, mis lõppes pahasti. Tegevusliine, arvamusi ja olulisi hetki kogu loos on väga palju. Sestap on filmitegijad olnud sunnitud tahes-tahtmata valima endi jaoks tähtsamad.  Mõni huviline, kes on läbi lugenud Krakaueri "Into the Thin Air'i", Boukreevi "The Climb: Tragic Ambitions on Everest'i", Weathersi "Left for Dead'i", Gammelgaard'i "Climbing High: A Woman's Account of Surviving the Everest Tragedy"; Fisheri eluloo "Mountain Madness'i"; Breashears'i "High Explosure. An Enduring Passion for Everest and Other Unforgiving Places" ja mõned teised. Nt näpuotsaga Viestursit peale, võib mõelda, et ohh-ohh... mis siis nüüd? Kuigi ajatelg ja sündmuste kulg on täpne jäävad mõningad seigad siiski täiesti arusaamatuks. Miks need valiti?

Näiteks, kui astub BC telki sisse "mingi alpinist" ja ütleb, et meil on South Col'il O2 küll kasutage seda, siis mis on seos stooriga? Või miks see on oluline? Keegi ju ei kasuta, hiljem seda O2-e ja, et just tegemist on Breashersiga, kes on filmi kaasprodutsent. Või, et Rob Halli naine Jan on ka ise Everestil käinud jne. Või, et Boukreev läks Fisheri juurde pärast Weathersi allatulekut kuna uskus, et äkki on Scott ka elus. Ühesõnaga õmblused loos on näha.

Kas see tavavaataja silma võib häirida ei oska hinnata.

Mis veel. Üheski "kaadris" ei olnud ühelgi mägironijal prille ees, vaid ikka laubal...kuidas on see võimalik? Aga kinoentusiast Sipelgas selgitas, et kui näitleja nägu pole näha, siis vot filmi ei tee, punkt. Olgu selle autentsusega kuidas tahes ja Mustas Alpinistis on ka nii!

Meie oma everestimehed Kaasik-Tuuleveski kinnitasid, et balcony ja Hillary step nägid pea-aegu just sellised välja. Võibolla oli lund rohkem kui neil. Kinnitasid visuaalset autentsust.  Jah visuaaliga oli ka palju vaeva nähtud!

Emotsioonid. Neid on palju. Ekspetsi ärevus, sagimine, mõtisklused BC-s. Pisarad, hüpotermia, "ja lõpuks surevad nad (me) kõik". Happy End oli mälestustes ja eluringi kestvuses. Erinevaid äratundmise hetki filmi ja enda erinevate ekspeditsioonide vahel tuli ette küll. Ja vahest isegi valusalt.

Tugev mägironimise (suure ekspditsiooni) film, mida kindlasti peab vaatama!

Soovituslik lühilugemine enne filmi Viestursilt

Saime eel esilinastusel ka teada, et Reinhold Messner on ühe kuulsa alpinistiga kaks nädalat kõrvuti telkides ööbinud. Messner arvab kogu Krakauer-Boukreev teemast nii.

KOMMENTEERI

Head sõbrad!

Allan Valge, Jane Riga ja Tarmo Riga mälestusõhtu toimub Tallinnas Kutuurikatla aias Pada laupäeval 19.09.2015 algusega kell 16:00. Koosolemisele on oodatud kõik seongukaaslased ja sõbrad. Räägime lugusid, vaatame pilte ja mõtiskleme hea muusika saatel.

Hea on kui tulekust saate Annemaile teada anda.

1 Kommentaar

Jaksu kirjutan põgusalt ühest toredast ettevõtmisest,  millel juhuslikult osalesin.

Elbrus World Race 2015, mitte siis pikal marsruudil vaid keskmisel ametlikult 46 kilti, minu kella (Polar) järgi 44,25. Villu Zirnaski (Endomondo) järgi 48 km-i. Track on huvilistele vaadatav siit: Elbrus World Race Marathon 46 01.08.2015 07:59.

Niisama pilt siit 

.

Et kahtlust ei tekiks ütlen kohe jürgenligilikult ära, et oma vanuseklassi M40 panin kinni, ajaga 9:57:20! Kokku olin 19-s ja meestest 18-s. Tulemused Tegelikult muidugi oleksin olnud 1 koha tagapool, kui  Андрей Добрынин, Moskvast Trilife-st ei oleks hilisema naiste teise, Valentina Fortunaga koos jooksnud. Ta oli ikka jupi kiirem.

DSC_0084

Villu millalgi kirjutas, et on plaan minna ja tundus täiesti huvitav ettevõtmine. Minu esimene ametlik maraton. Kunagi jah sai koos Toomas Holmbergiga tehtud ajapeale üks 65 km-ne ots ka veebrauaris öösel, Lätis aga see oli ammu.

EWR 2015 trassile jäi 2 kuru Sõltran ja Maratfon. Mõlemad 3450 umbes. Start anti 1527 meetri kõrguselt Verhnii-Baksan külast ja sealt pärast esimest 50 meetrit horisontaali alagas kohe kerge ronimine. Natuke sai ka jooksu sammu teha. Hommik oli kole palav ja kui umbes 4 kilomeetril jõudsime männimetsa vahele oli see suur kergendus. Alguses oli ilmne ülekuumenemise oht.

Võistlustel ei olnud joogipunkte, vaid 19 kilomeetril ja 31 kilomeetril oli kontroll punkt milles anti banaani. Kõige pikem paus ilma mäestikuojata millest juua oli 7 kilomeetrit, viimased seitse.

Kohustuslik vaurustus, mis pidi trassil kaasas olema oli, vile, termokile, tuule ja vihmakindlad ning teibitud koorikpüksid ja jope, pikkade varukatega jooksusärk ja pikad jooksupüksid, lühikeste käistega särk, müts, kindad, 2 pealampi, 1 liiter vett stardis ja toit trassile, elsstik side vähemalt 1 meeter. 4000 rubla, juhuks kui transporti vaja autoga ära ja kindlustus, mis katab helikopteri pääste, s.o vähemalt 30 000 dollarile. Kõlbas ka Austri Alpiklubi oma, aga mõistlikum on kasutada korraldajate oma, sisi kõik samal kindlustusel ja toimib kindlasti.

DSC_0076

Mobiililevi trassil ei ole, seega ei viitsinud telefoni tassida.

Kohale Terskoli sõitsin teisipäeval 28.07.

29.07 tegin aklimati tõusu Elbrusel 4300 meetri kõrgusele, alustades 3500 pealt tõstuki jaamast.

30.07 tegin aklimatri treeningu Tšegetil 2200-3000 meetrit. Siis proovisin ka kiriemat käiku. Milel põhjal tuli hinnata mägedes liikumise võimalus ümber realismi piirdesse ja maksimaalseks tõusukiiruseks ühes tunnis võtta 600 meetrit. Aga isegi see osutus liiga optimistlikuks, kuna väsimus akumuleerus, eriti võistluse lõpu osas.

31.07 oli puhkepäev.

01.08 lubas pilvist ilma ja kerget sadu pärast lõunal.  Seega panin starti  jalga pikad Skins retuusid ja peale tavalised Craft kapsalehed, lihtsalt et oleks esteetilisem. See oli viga retuusidega oli palav ning kaasvõisteljad kes olid lihtsalt kapsalehtede ja moodsate komprssioon põlvikutega võisid naeru pugustada. Selga läks pikakde varukatega vähe "lohvakam" tehnilne särk, see oli täitsa ok. Kurul pidi isegi korra käised alla tõmbama.   Lühikeste varukatega särk läks kotti. Kordagi n.ö kilejopet või pükse ei kasutanud. Jope soiovitus on mul küll olemas, see ei ole teibitud, aga on ultravinge ja kerge (60 gr) MHW Ghost Whisperer Hooded, mis on nüüd tootmisest vist maas ja asendatud Ghost Lite jacket'ga. Hind on nats ropp, aga kui otsida saab umbes 50% alega.

Jalanõud valida oli kas tavaliste Asicsi tossude või TNF ULTRA MT  vahel. viiamsed läksid käiku ja õigesti tegin, kuigi tallad jäigemad ja kõva mustriga ning mõeldud porisele pinnale, töötasid mäes hästi. Erit rohunõlvadel laskumisel.

Sõltrani järv (фото Марии Кулаевой, elbrusworldrace.com)

Joogi-süsteemiks ja kotiks kasutasin Nathan Elevation kotti ja 2 liitrist süsteemi. Kott oli väga mugav, esimene pikem jooks sellega. Nats vahest joogitoru, magneetiline kinnitus kippus lahti tulema, aga vähe ja korr laskumisel torksin lihtsalt rihmavahele.  Üldiselt aga oleks säästnud aega umbes 10-15 minutit kindlasti, kui 2 liitrise joogisüsteemi asemeloleks kasutanud näiteks kahet 300 ml litrist pudelit. Nende täitmine mägijõest tunduvalt kiirem ja lihtsam. Samas muidugi ei tea kas oleks rinnapeal mugav olnud. Paljudel olid pudelid pika joogi kõrrega, millest said rinnataskust siis imeda. ka oleks parem akontrolli all olnud vedeliku tarbimise kogus. Üldiselt jõin umbes 5-6 liitrit vedelikku. Kordagi 2 liitrist süsteemi rohkem 1,5 liitri peale ei täitnud. Lihtsalt, et kergem oleks.

Alustuseks oli joogiks, 1,5 liitrit gaseerimata mineraalvett, edasi puhas mägijõe vesi, ilma lisanditeta ja lõpuks kasutsin ka 1 magneesiumi pulbri pakikese viimase joogitegemiseks.  Seda pannakse 250 ml peale, aga mul läks 1,3 liitrile, muidu liiga vänge.  Eelmine õhtu jõin suurest hirmust 1 ampulli vedelat magneesium ja üldiselt päevas 2-3 liitrit mineraalvett, enne võistlust. Jooksu kestel läksin nats veevõtuga alt, kuna vaatasin, et vaja võtta, aga koht oli kehva ja pidin kotiga jamama, mõnesaja meetri pärast aga oli hea koht. Sinna läks ka veits aega.

Toit. Kaasas 9 geeli, millest 8 sõin ära. Kolme eri sorti, sõin korda mööda. Born banaanigeelid, säilivus aeg oli vist 2011 ja Sponser soola ja tavalised geeldi.  1 banaan, mille sõin teisel kurul ja 2 batooni need jäid alles. Toitlustuspunktis võtsin veel 2 banaani ja 1 aplsini ja pool õuna.

Trass. kuni 12 kilomeetrini ol rada hästi sees, s.o tavaline treki rada nii nagu siin pildil.

Iga kilomeeter oli tähistatud ja umbes iga 30 meetri järgi värvitud kivi või puupulk kollaseks. Seega eksimisvõimalus puudus.  Väga kaunid vaated ja esimene kuru Sõltran on selline, mida võib Verhnii-Baksanist ka tavalise matkana, näiteks koos lastega teha. Viimased 15 kilomeetrit ainult oleks igavad kruusane mägitee. Laskumine Sõltranilt sisaldas ka ühte vähe äkilisemat lõiku, mis meenutas natuke seiklusspordi radu. Aga kuna võistlus toimus RUS-is siis sinna tugiköit pandud ei olnud, Eestis arvan oleks pandud.

Teisel tõusul ja laskumisel, aga rada üldse ei olnud. Oli puhas rohu ja moreeni nõlv. Lahtised s.o elusad kivid ning iga ebaõnnestunud astumine võis tähendada kas veits väänamist või kiviga vastu konti. See eest tundus, et ainuke koht kus, sai vähegi teiste rajalolijatega võrdne või isegi ivake parem oldud olid just need keerulisemad laskumisedd. Sealt kus osad läksid külg ees võis minusugune vana rasvapealt panna otse alla. Kui vaadata teist kuru siis kilomeeter 22-23 võttis aega tund aega ja sellega tuli 600 meetrit tõusu. Ilmselt oleks siin saanud veits kiiremini, kui kaasas oleks olnud käimiskepid.

Käimiskepid - n.ö profid nagu perekond  Dmitry Mityaev (Дмитрий Митяев), 34 km meeste võitja, ja Ekaterina Mityaeva (Екатерина Митяева), 34 km naiste võitja, ei kasuta mingisuguseid sauasid või käimiskeppe. Need lihtsalt segaks neid.

Tavainimesed, aga kindlasti tõusudel võidavad, kuna saavad kasutada ülakeha abi. Tõenäoliselt oleks parim variant mingi kahe osaline sau, lihtne reguleerida -see Fizan on küll 4ga, aga kerge.  Laskumisel mina sauasid kasutada ei oska, pigem segavad. Arvan, et umbes 20 minutit oleksin vast kiirem olnud, nats tõusu arvelt ja nats jalalihaste väiksema väsimuse arvelt.

Enda jaoks oli 2 põhilist mõtet kogu võistlus:

1) babysteps - st et tõusul liiga pikka sammu ei võtaks ja teeks pigem paar lühikest, jalg otse keha alla.

2) püüda kogu aeg liikuda, st et seisak oleks, kas veevõtmine või tossu puhastamine. Muidu kogu aeg liikuda, isegi kui ei jakasa liigu aeglaselt ja seeläbi puhka. Tõusudel võib tekkida selline mõte, et tõmban hinge - mis on vale.

Palavuse vastu aitas müts, mis käis läbi igast mägiojast ja siis pähe tagasi. Elu esimene jooks nokamütsiga..

Üldiselt oli väga lahe, samas võib  nentida, et 15 jooksutrennist, millest ainult 1 pikem jäi väheks. Õnneks oli Peruust kerge aklimatt all. Kaalu teemadesse ei hakka minema.

 

 

KOMMENTEERI

268084463-Comunicado-Agmp-Accidente-Toclla-1-2015-1

Google tõlge

Page 1
MOUNTAIN GUIDES ASSOCIATION OF PERU
RELEASE.
Regarding the Accident at the Nevado Tocllaraju (6034 m) at dawn
Sunday June 7, The Association of Mountain Guides of Peru informed the
public opinion the following:
 Approximately 12 noon on June 7, 2015, the AGMP
(Association of Mountain Guides of Peru) received the information provided
German climbers by a group of 04 climbers (from the Republic of
Estonia) had fallen into a crevasse about 20 meters
depth in a section close to the snowy bergschrund Tocllaraju to
about 5900 meters above sea level, this would have happened around 7
Earlier that same day.
 also they said to have approached and called to the fallen climbers on the
crack no response and the depth of it, the
debris of the broken bridge, cold and very likely would fall
dead.
 Given this information AGMP assessed the situation and concluded in
send a first group of contact with the likelihood of having even remotely
survivors.
 At 2 pm on June 7 it went toward the snowy Tocllaraju one
Official group Mountain Guides to reach the point of the accident.
 At 08 am on June 8, 2015 got to the point of the accident. To the
unanswered call from the bottom of the crack of a person's sex
female.
 As there is still the chance of falling ice bridge rest and at
complex operation took about three hours to remove the crack
survivor, Mrs. Marston Annemai of the Republic of Estonia who
apparently he had injuries in the ribs and several bruises.
 It was found that it was not possible to make visual or auditory contact with the rest
Climbers which lay buried under blocks of ice and snow
product falling ice bridge. The victims were the lords Valge
Allan, Jane Tarmo Riga and Riga mates of the same nationality
page 2
 haberce Not able to find the other mountaineers, the rescue group
AGMP opted to prioritize immediate medical Ms. atension: Marston who
this being evacuated by our rescuer Guides.
 The chances of finding more survivors unlikely.
o have fallen approximately 20 meters and have been buried by
the brash ice and snow of the broken bridge. This situation was narrated
to the survivor.
or not having found nothing after a first styling probes
avalanche, just makes us assume that these people
They found buried under a blanket of ice and snow more than two meters
high.
 Immediately a second group of rescuers of support was sent AGMP
to assist in the transfer of the injured person.
 Mrs. Marston is being evacuated from the crash (5900
m) at the Tocllaraju Moraine Camp (4950msnm) anytime
he will contact the support group that comes up to AGMP
transfer to the city of Huaraz.
The Association of Mountain Guides of Peru, conducted the rescue operation
at the prospect of having live people after the accident. Failure
AGMP have intervened and assuming the deaths of 04 climbers,
so far no one had come to the crash site and rescued
Mrs. Marston, who for lack of aid would have died in the next
hours.
AGMP thanked the German climbers who gave the alert, the
guides, porters who participated in this operation.
Central Board of Directors of the GAMP.
Rescue Corps AGMP

KOMMENTEERI

on 6023 meetri kõrgune mägi Cordillera Blancas. See nimi jääb meelde.

Tavamarsruuti hinnatkse raskusastmega D (difficile) või AD+ kui on paremad lumeolud ehk kusagil 4 vene süsteemi järgi. Peamiselt tipupüramiidi raskuse tõttu. Baasist 2 päeva. Tipulaagrist umbes 5-7 tundi tippu. Tõusu alustatakse väga vara hommikul. Umbes 5900 meetri kõrgusel on marsruudi võtmelõik - jääpraod (bergschrund ), mille ületamine sõltuvalt lumeoludest keerukas või vähem keerukas. Sageli on seal ka kuni 70 kraadist ronimist.  Allpool liustik.

Marsruudi läbimiseks vajalik varustus on vähemalt: 2 köit 50 - 60 meetrit, 2-3 lumevaia, kassid, kirkad.

Pildid ja video on illustratiivsed, küll samast mäest