Author Archives: joosu

KOMMENTEERI

Esimeste mitteametelike sünnipäevade puhul. Kannatlikku meelt ja ilusaid unistusi une nägemisest. Eks ükskord saab tasutud vaev ... võib-olla. Aga kindlasti edasine pakub rohkelt siiraid rõõme ja küllaga usaldamist. Kuigi jah alguses on nendega raske harjuda ja hiljem jällegi raske harjuda kui neid ei ole või nad ei vaja 100% teie tuge.

Olgem tublid.

4 Kommentaari

Tegevuste loetelu:

1. Tallinn – Loksa tee (54km)

-        Kell 06.00 kogunemine Peterburi tee bussipeatuses (peale raudtee viadukti, sealt kust linnuvabrikusse keerab Loo tee)

-        Kuusalu bensiini jaamas kes soovib võimalus kohvi ja saiakesi hankida

-        ~9.00 Liiapeksi (venitused söömised ja jooksjate ootamine)

2. Liiapeksi – Aegviidu (34km)

Kuigi rada on tähistatud punaste täpikestega toon välja probleemsemad kohad kus tavaliselt pabusesse pannakse ja kus rattaga sõit on komplitseeritud:

-        Esimese järve juurde jõudes läheb rada vahetult järve kõrvalt vasakult

-        Teist järve silmates rada vasakule ja kohe paremale

-         Raba ületus mööda laudteed ~3 km: eelmisel aastal üritasin seda mööda sõita ja sellest kujunes vaieldamatult raskem lõik rajal, triipsepsid hakkasid krampi kiskuma. Sel aastal kanna ratast seljas. Lihtne viis lint või repsakas raami keskossa ja karabiiniga seljakoti külge, testisin – töötab.

-         Peale raba mäest üles ja vasakule

-         Poolel maal esineb veel tõuse, laskumisi ja suht lühike laudtee, millede läbimisel tundub ratas üleliigne

-         Kõrvemaa vanal polügooni teedel hoia vasakule

-         Raja viimasel veerandil lookleb päris pikalt mööda oosi korralik metasatee – järgneb arusaadav pööre paremale – peale mida NB! 200-300m rada vasakule metsavahele.

-         Jõudes suurele lagendikule läbite selle otse üle kõrgendiku suunas. Millelt on aegviiduni 3km sisaldades endas nelja suuremat tõusu.

-         Aegviidu – Jaama tn kohvik/einela

3. Aus eneseanalüüs ja sõit Tallinnasse 60km kas rongi või rattaga

TEAVITAN jooksuhuvilistele, et 8:15 väljuvas bussis on 22 kohta, millest 2 on kindlasti juba välja müüdud! K-E

7 Kommentaari

Panin tänase külma ilma puhul jalga soojemad sokid, enne õue minnekut kakerdasin

toas ringi plätudega ja juba tundusid varbad ebamugavalt niisked. Väljas jalad

küll ei külmetanud (läksin tööle ka autoga) aga vastik niiskuse tunne säilis.

Tavaliste puuvillaste sokkidega ei juhtu seda kunagi. Olen Lorpenit kasutanud

matkal, mäes jne, kuid alati on sellega kaasnenud füüsiline aktiivsus ja

suht kinnised jalanõud ning jalg on ka kogu aeg märg olnud, tekkis mõte,

et nii peabki olema, aga kas .....?

- Kas hüper-puper kiududest sisekiht on ikka nii tõhus või on tegemist pigem

nagu Actimeli reklaami intelligentsete bakteritega

- Töötab siiski ainult sisemise sokiga

- Või on kõige parem ikka vana hea villane sokk, millele nailon sokk peale tõmmatud

(pole ise seda kasutanud)

- Vahet pole kuidas jalad ennast tunnnevad, tahtest peaks piisama

Millised on teiste head/halvad kogemused?

KOMMENTEERI

Müüa täiesti uued Keeni avatud ninadega matkasandaalid.

Suurus 43

Hind: 900 EEKi (letihind Matkaspordis 1499 EEKu)

sandaal

Toote info

Müüja info: priit.joosu@gmail.com; 5164180

* Oleks heameelega Matkaspordis vahetanud väiksemate vastu, nooh aga väikese Eesti suured mured. Ja nii ei saanud ma oma hetkelise meeltesegaduse ajal põetud suurushullustust heastada.

1 Kommentaar

Nagu tavaliselt on elu siiski lihtsa ja pahatihti ka ilusam kui arvata oskaks. Piisab vaid korra maal käia, vihmamärjas rohus paljajalu kirsse noppida ja edasi ema naistekaga mööda väikeseid külateid uhades, peatudes korraks jooksmaks kui poolearune nisupõllule (jättes märkamata ’eravaldus’ haiglaselt karmi hoiatuse) haaramaks peopesadega kõike mis tärkab, arusaamaks seda arusaamatut ’maa jõudu’. Isegi põllu veerel istuv tütarlaps ei suuda mu tuju rikkuda, kes miskipärast ei märkagi mind, kes ma logiseva porilaua kõlksudes tast mööda sõidan. Miks? sest ta ei kuule ega näe midagi, istub näppides oma

telefon-muusikakeskus-fotoaparaati endal traat kõrvas – tunnen rõõmu, et suudan veel teha valikuid, kus minu elu hääleks ei ole traat kõrvas ja minu elu ei suuna google otsingud leidmaks midagi hindamast vajavat. Tüdrukutirtsu taga laiub karjamaa, millel sadakond pulli, seljad mustjalt läikimas päikeses, vaatavad sind sellise nägo nagu igaüks tahaks sinuga võitlema tulla. Pidama lahingut, mis võib jääda ka viimaseks – aga milles on kirge ja elu ennast (isegi hoolimata sellest, et pahatihti käib võitlus naiste e. nende puhul tavaliste lehmade pärast – aga eks igal ole omad eelistused).

See kõik viitab vaid ühele, et on ohtlikult lähedala saabund aeg mägedesse minna. Mille nimel on aastake rühitud jõusaalides, joostud nii mäest üles kui alla, seljakotiga ja ilma, nii soos kui liivasel vanakal. Võideldu tippvormis tunnusteks olevate haigustega ning loomulikult need pikad õhtud kuni varaste hommikutundideni avastamaks B-grupi vitamiinide salapärast mõju ettevalmistuseks mägedesse. Nüüd on see aeg käes saata persse see kogu ühiskondlik pask, mis on aasta jooksul raske vaevaga kogutud järgides töögraafikuid, hinnates aega, ennast ja teisi läbi raha. Aeg on minna, lasta oma vaim vabaks tunnetamaks mägede hingust. Et olla seal kus tähtis on elus püsimine – st Elu ise.

Võib-olla tundub see kiri liiga romantiline, mille minu viledad kuid peenikesd sõrmed püüdsid sisestada klaviatuurilt , konditsioneeritud õhust külmakange, kontoritöötaja mõtteid. Ette ruttavalt võiks ütelda, et me ei võta kaasa kitarri ja meist keegi ei oska laulda rämeda häälega vene romansse.

Mägedes näeme (õnneks mitte enam trennis)

pilt 2 -Yolo Dave gallery picasa