8000

8000 mäed

KOMMENTEERI

Just ärkasin peale-lõunasest unest.  Nagu miski uneuss oleks nagu sisse pugenud. Väsimus, kehv enesetunne jne. Muud midagi. Sain aastaavahetuse kingiks kaks sangpommi, 24 kg ja 32-se.  Mõistlike harjutuste tegemiseks liiga rasked 🙂

Esmaspäev 29.12

TRN
Soojendus C2 2000m
(1) 10 Ringi
10x 17 kg Hantlitega kükk õlale tõstega
10kätekõverdust
(2) 5 Ringi
10x Istesse tõus 20kg ketas sirutatud kätel peakohal;
10x hooglemine 25 kg kettaga
Hea venitus peale

Õhtu
Ronimine lasnas, Soojendus 2 kmi sörki

Teisipäev 30.12
Soojendus C2 2000m
TRN:
Rinnalt 3 Ringi 80 kg 5 kordust
Jõutõmme 145 kg
25 kg ketaste hoidmine käes rippes 3 min
Jube väsinud ja kehva enesetunne.  Kogu plaani mis oli viskasin prügikasti ja jätsin trenni pooleli

Kolmapäev - täna
Päeval koos, Holmsi, Timo ja Graueniga Astangul lihtsamatel radadel drydooli. Ja magama

KOMMENTEERI

Annapurna 8 091 meetrit üle merepinna. Esimene võetud 8tuhandeline.

Kah mitmepealine Annapurna II 7937 m, Annapurna III 7555 m, Annapurna IV 7525 m Gangapurna 7455 m Annapurna Güney 7219 m.

Prantslased lihtsalt võtsid eesmärgiks ronida 8000ne mägi. Kuna Pakistani ja India vahel käis Kashmiiri pärast andmine ja Tiibetiga olid lood sandid esitasid nad taotluse Nepaalile. Prantslased said loa Gaurisankarile, Dhaulagirile ja Annapurnale.

Kes on lugenud ka eesti keeles ilmunud Maurice Herzogi "Annapurna, esimene kaheksatuhandeline" Eesti Raamat 1980 on kindlasti saanud ülevaate õilsast ja sõnakaunist ekspetsist. Mis igati vastas Herzogi ja prantsuse alpiklubi Lucien Devies'i nägemusele. Tipp tehti ning "võit" toodi kodo. Pärast ekspetsi ei ölnud mõned mehed teistele enam heameelega teregi.

Asi alagas jub ekspetsi koostamisest, kui pealikuks määrati Maurice Herzog, kes oli prantslastest kõige viletsam ronija, ehk nagu Rébuffat ütles asjaarmastaja. Seega roogi koosesisust välja vanakooli Chamonix giidid nagu Armand Charlet jne nad oleksid olnud liialt isepäised. Väidetavalt oli mängus Lucien Deviesi karvane käsi Herzogi sõjaväeline aukraad jne. Ühesõnaga rahvuslikust õndsusest oli asi kaugel. sellest hoolimata tehti tipp ja üsna jõulisel moel.

Prantsuse ekspetsi prantslaste kooseisu kuulusid Louis Lachenal, Lionel Terray, Gaston Rébuffat, Marcel Ichac, Jean Couzy, Marcel Schatz, Jacques Oudot, Francis de Noyelle ja Maurice Herzog. Muidugi oli seal ka hulk "nimetuid" šerpasid.

Ekspetsist valmis ka viideo [dokumentaalfilm] "Victoire sur l'Annapurna" Marcel Ichac*i tehtu, laenaks hea meelega.

Tehioludest -

14 mai 1950, kui selgus Dhaulagiri ronimise ränkus ja aja nappus pöördus ekspets teise võimaliku mäe Annapurna poole.

Ehk prantslased eelistasid tuntud ja nähtavale raskusele, tundmatut ja seikluslikumat mäge, lootes seal leida väiksemat vastupanu.

Selleks pidid nad ette võtma pea 30 km-se treki ületama Nilgri aheliku ja jõudma Mirsti Kola orgu.

Nad otsustasid proovida Annapurna loode harja, kuid panid esimese marsruudi valikuga puusse. See osutus tehniliselt liiga keerukaks jus silmaspidades laagritesse varustuse vedamist šerpade poolt.

21 mail otsustasid nad teise marsruudi kasuks kuhu rajati kiirelt 4 laagrit. esimesed laagrid rajati isegi ilma ära ootamata varustuse kohale jõudmist Dhaulagiri alt.

2 juunil tegid Hertzog ja Lachenal 5 laagri, millest järgmine päev ka tippu üritasid. Tõusust sai odüsseia tänu tulevasele mussoonile ja meeste oskusele kaotada tipus kindad. Õnneks tõusid Terry ja Rebuffat 3 ndal 5 laagrisse ja assisteerisid laskumist. Ütleme nii et läks nibin nabin.

Lugemissoovitus on David Roberts "True Summit: What Really Happened on the Legendary Ascent of Annapurna", millegipärast õnnestus see soetada allahinnatuna Rahva Raamatust. Rohkem Rahva Raamat selliseid eksitusi pole korda saatnud ja alpinismialaseid raamatuid oma riiulitele lubanud, millest on kahju muidugi.


2 Kommentaari

Everesti lugu teab vist küll igaüks ja üsna igav on siin seda uuesti leierdama hakata. Või kui tekib hull nõudlus ehk siis kommentaarid tasandavad asja ära.

Mount Everest või Džomolungma või Sagarmāthā - 8848 meetrit üle merepinna. Asub Nepaali ja Tiibeti (Hiina RV okupeeritud) territooriumil.

Esimesena jõudsid tippu Edmund Hillary, Tenzing Norgay briti ekspeditsiooni koosseisus, mida juhtis sir John Hunt 1953 aastal 29 mail 11:30 kohaliku aja järgi. Lõuna küljelt ehk siis Nepaalist.

Esimestena ilma lisahapnikuta jõudsid tippu 8. mail 1973 Reinhold Messner ja Peter Habler.

Esimene eestlane ja ka senini ka ainus Eestist pärit mägironija tipus on Alar Sikk. Tippu jõudis 22. mail 2003 põhja poolt, Tiibetist. Ehk siis tänavu möödus sellest 5 aastat. Ilma lisahapnikuta eestlased sinna jõudnud veel ei ole. Ehk kunagi jõuavad.

Soovitav lugemine peaks olema

Eesti keeles 1960 ilmunud Lumetiiger, Tenzingi sisekaemused ja vedru mis teda ülesse vedas. Mite ainult 1953 aasta ekspeditsioon, vaid lapsepõlvest saadik.

John Hunti "The Ascent of Everest" - põhjalik ülevaade ekspetsi kokkupanekust, varasematest üritustest, ettevalmistusest - kuni toiduratsioonide ja kasutatud varustsuse nimekirjadeni välja.

The Royal Geographcal Society - pildivaramu

TÄIENDUS: Hannese mõttekäigule American Alpine Journal 1954 lk 210

1 Kommentaar

Olin lihtsalt vahepeal töö ja spordilaagris Frankfurdis. Suure sebimise kõrvalt jäi järjejutt 8000ste esmatõusudest soiku. Parandame vea.

Niisiis, kunagi maailma kõrgeimaks arvatu, imposantne Kangchengjunga. Näha otse Darjeelingist, Sikkim India. 8586 meetrit merepinnast. Või nagu kirjutas Dyhrenfurth 48dal: " No mountain on the face of the earth can surpass Kangchenjunga for size, magnificence and awe-inspiring grandeur."  

Tõusu katsete ajalugu ulatub üsna kaugele 1905 proovis ajalehekirjastaja Crowley Iirimaalt koos kaaslastega Itaaliast ja Šveitsist Yalung'i liustikku mööda. Neil õnnestus tõusta umbes 6300 meetri kõgusele, siis kukkus üks kandja surnuks ja grupp pöördus tagasi.

1920 aastal proovisid Harold Raeburn ja C.G. Craford edela nõlva mööda, kuid laviinioht 6100 meetri kõrgusel sundis neid katsest loobuma.

Tõsisemate tõusude aeg algas sakslaste laekumisega mäele. 1929 aastal proovis Münheni ekspets Paul baueri juhtimisel, millesse kuulus 9 Bavaaria alpinisti. Nende baaslaager asetses Zemu liustikul Kangchenjungast idas ja tõusuks valiti ida ribi ("Ostsporn").  Nn Ostsporn on jää ja lume ribi mis tõuseb Peak 7700-le ja  jätkub (mitte päris) sealt kirde harja põhjaküljelt. Sakslased tegid üle kuu tublilt tööd ja tõusid, pärast raskeid jää ja kalju lõike  7400 meekõrgusele.  See oli natuke kõrgemal kui nende laager 10. Kuid siis pööras ilm ära - 5 päeva jutti lumetormi ja otsustati taanduda. 

Samal aastal tegi hullu katse ka üksikhunt ameeriklame E. F. Farmer edela nõlvalt Yalungi liustikult Talungi sadula alt. Temast ei ole keegi enam midagi kuulnud.

1930 proovisid šveitslased dr G.O.Dyrenfurti  juhtimisel.  Nende plaan nägi samuti ette Idaribi tõusu, kuid nad loobusid sellest ja üritasid hoopis loodest, alustades Kangchenjunga liustikult. neil õnnestus tõusta 6400m kõrgusele. See järel satuti laviiniohtlikule nõlvele, kus  üks kandjatest ka elu kaotas.

1931: sakslased Münhenist tagasi  Paul Baueri juhtimisel.  Prooviti sama marsruuti, mida 1929 aastal. Ilm aga osutus loodetust halvemaks ning tingimused olid väga rängad.  Umbes 2 kuud tegeleti Ostsporni läbimisega, kaevati isegi tunneleid läbi karniiside. Ekspeditsiooni tabas ka ebaedu kaks šerpat haigestus ja suri. Hermann Schaller ja üks šherpa kukkusid surnuks.  Septembri keskpaigaks jõudsid sakslased  idaribi kõrgeimasse punkti u 7800m, kuid nende pettumuseks  idaribi ei olnud otse ühenduses  Kangchnjunga põhja õlaga, vaid kirdeharja ja Ostsporn'i vahel oli 100 m sügavune sadul.  Seega ootas neid teiselpool umbes 150-200 meetrine väga järsk ja laviiniohtlik nõlv. Loobuti.

kuni 1931-1939 veel ekspetse, mis ei olnud nii edukad.

1953 aastal, aga šansid muutusid John Kempe ja Gilmour Lewis ronisid naabruses olevat Karibu tippu ning neile näis, et sama aegselt avastasid nad ka hea marsruudi kangchenjunga ronimiseks.

1954 tehti luure ekspets samade meeste poolt ning nende aruande alusel seadis brittid Alpine Club ülesse Kangchenjunga komitee, Everesti kangelase sir John Hunt'i juhtimisel.  Ekspeditsiooniga ühines The Royal Geographical Society ning patrooniks sai Edinbughi hertsog.

Britid alustasid Yalungi liustikult 18 aprillil 1955. Esmased tõusu katsed olid pettumuseks kuna marsruut tundus ületamatu. Nad tõusid pärast 3 päeva tööd 6100 m peale  alumise jäämurru ala, kuid see tundus nii ebastabiilne, et jäämurru läbimine ei olnud mõistlik. Õnneks leidsid nad läänes kuluaari, mille kaudu õnnestus alumist jäämurdu täielikult vältides jõuda  selle kohal asetsevale platoole.  28 aprilliks suudeti teha teine laager alumise jäämurru kohale platoole.

Brittidel oli hulgaliselt šerpasid ja seetõttu oli nende plaan luua niipalju laagreid kui võimalik ning hoida marsruut pidevalt lahti šerpad liikumises ja laagrid varustusega täidetuks.

3-s laager tehti ülemise jäämurru vaskusse serva.

13 maiks oli ekspeditsioon jõudnud umbes 7700 meetri kõrgusele kuhu tehti 5 laager. Oldi tundmatul territooriumil ning edasi plaaniti lõpu tõusu.  Plaan näigi ette, et Tom Mackinnon ja John Jackson  koos 11 šherpaga varustavad 5 laagri ning nende päeva võrra hiljem tõuseb esimene tipu rünnaku paar George Band ja Joe Brown.  Neile järgnevad Neil Mather, Charles Evans, Dawa Tenzing ja 3 šerpat. Viimati nimetatud grupp pidi ülessese panema ka  laagri 6 umbes 8200 m kõrgusele.  Sealt plaaniti juba tõusu tippu Band ja Brown poolt mööda tipuharja. 

22 mail hakati plaani ellu viima, kuid mõningate muudatustega, kuna Jackson oli jäänud lumepimedusse j amõned šerpad lihtsalt haigeks.  24 mail tehti natuke madalamale kui 8200m umbes 45 kraadisele nõlvale kaevatud kitsale lume astangule 6-s laager. Brown ja Band sidusid end ööbimiseks köide ja kinnitasid köe mõlemast ukseavast välja kividele tehtud julgestuspunktide külge.

25 hommikul pärast 8-t alustati tiputõusu.  Tiputõus läks peamiselt mööda lund, kuid vahest ka kaljudel.  umbes kella 2 pärastlõunal olid nad jõudnud 100 meetri kaugusele tipust.  Tehti esimene puhke paus ning veel pärast tunnist liikumist jõuti viimase 6 meetrise kalju lõiguni, nn kuulsa Joe Browni lõheni, mida vist seniajani keegi teine pole roninud. Sealt tipuni oli juba ainult mõned meetrid.

26 mail tõusid tippu  Norman Hardie ja Tony Streather.

Miskit head lugemissoovitust riiulist kohe võtta ei olegi.

KOMMENTEERI

Eile oli pühapäev ja seepärast jäi ka Lhotsest kirjutamata, aga parandan selle vea kohe.  Kuidas üldse suhtuda Lhotsesse või mida sellest teame, kas see mägi loob mingit tunnet? Lhotse või Nuptse - kumb see kaheksatuhandene oligi? Vist pigem nii.

Lhotse 8516 meetrit üle merepinna, Nepaali-Tiibeti [Hiina RV] piiril, Everestist idas, neil on ühine sadul.

Aleksei Kovaltšuk  jõudis tippu 2002 aasta 14 mail, vene ekspetsi koosseisus. Mis veel?

1956 Šveitslased olid jäänud alla Everestil. Nende ponnistused lõppesid mõned sajad meetrid tipust. Hiljem olla Tenzing öelnud, et pigem oleks talle meeldinud tippu jõuda Raymond Lambert'ga, kui inglastega, aga mägi on mägi.

1956 oli šveitslastele võimalus ja seda nad kasutasid. Kõrguselt 4 Lhotse ja Everest ühe ekspetsi käigus. Šveitslased kasutasid prantslaste teadmisi Makalult ning sama hapniku süsteemi.  Esimene grupp mehi lahkus šveitsist 28. jaanuaril 1956 Bombay'sse ja rongiga Jaynagar'i.  Indiast liiguti jalgsi Nepaali marsruudil Okhaldunga, Namche Bazar, Thyangboche  - Everesti baaslaager, kuhu jõuti 7 aprillil. Teine osa ekspetsist lahkus šveitsist  märtsi alguses koos hapniku süsteemidegaja 190 hapniku ballooniga ja jõudis baaslaagrisse 14. aprillil.  Hapniku süsteemiks kasutati nn Makahni süsteemi, mis kaalus 6,6 kg. Tegemist oli avatud ringlusega süsteemiga, mida prantslased olid kasutanud Makalul ja šveitslased veelgi kergemaks edasi arendanud. Võrdluseks 1952 aasta ekspetsi süsteem kaalus 14,2 kg.

Baas laager asus Khumbu liustiku moreenil Khumbutse mäe jalamil.  Kuhu šveitslased ehitasid korraliku laagri, koos kivist köögi ja puhkeruumiga. Ekspeditsiooni ainus teadlasest liige Fritz Müller (glatsioloog) planeeris teha seal uuringuid kuni aasta lõpuni.

Aklimati perioodi jooksul ronis ekspets ümbritsevaid madalamaid mägesid sh 5-s 5oo0-st.  esimene luureretk tehti kohe 8 aprillil Khumbu liustiku läbimiseks. 12 aprillil jõudis ekspeditsioon Western Cwm'i. Laager I (5,800 m) tehti liustikule. Raskusi oli tõusuga  II-se Laagrisse (6,110 m) Western Cwm'i algusesse läbi liustiku kõige lõhutuma osa.  Siin pani ekspets 4 meetrisele liustiku praole 2 kokkupolditud metallredelit. Laager III (6,400 m) tehti ABC-ks kugu veeti ka suurem kogus varustust.

Esimesel mail tehti Laager IV (6,800 m)  Lhotse nõlva alumistele terassile.  Laager V (7,400 m) kollase kaljuvöö «Yellow Band» alla 6. mail.  Siit tehti ka vintsiga köisraudtee varustuse tõstmiseks alumisest laagrist laagrisse VI "Geneva Spur" all.  Vahepeal keeras ilm halvaks - lund hakkas sadama V ja IV laager jäeti maha ning VI laagrist laskusid alla Luchsinger (kes ekspetsi alguses oli rägalt haige) ja  Schmied.  14 mail puhastati uuesti tee IVlaagrisse, kuid  V laagrissed paksu lume tõttu ei jõutud.

16 mail murdsid Gunten ja Reist läbi Geneva Spurile aj nihutasid VI laagri natuke kõrgemal, kuid nad pöördusid tagasi. 17 mai õhtuks tõusid  Reiss ja Luchsinger VI Laagrisse,  Reist ja Gunten olid V Laagris, Eggler ja Schmied IV Laagris ning teised III-das. Pärast suhteliselt külma -25 kraadist ööd alustasid 18 mai hommikul Ernst Reiss ja Fritz Luchsinger tõusu Lhotse tipule.  Marsruut läks läbi nn Lhotse kuluaari, mis läks järk-järgult tehnilisemaks. Lõpuosas läbib kuluaari punakas kaljuvöö, mille sveitslased ületasid kasutades kaljunaelu. 

Kell 2:50 jõuti tippu.

Huvitav on, et oma reisikirjeldustes pööravad šveitslased ise pigem rohkem tähelepanu Lhotse tõusule järgnendud Everest tõusule ju siis oli asi ikka hinge peal.   Everesti teise tõusu tegid 24 mail Jürg Marnmet ja Ernst Scmied, 25 mail Hans-Rudolf von Gunten ja Adolf  Reist.

Lhotse on tegelikult 3 tipuline mägi. Lisaks peatipule veel - Lhotse Middle 8,414 m ja Lhotse Shar 8,383 m. 2001 aastal tõusid venelased Lhotse Middle tippu ja said nn. oma 8000 tuhandese.  Tänavu on neil plaanis Lhotse-Everesti traavers......

KOMMENTEERI

15 mai 1955 Makalu [8485m] Nepaali-Tiibeti piiril.

Lõppeks ometi on jõudnud järg tuttavate kangelasteni. 1953 aastal oli võidujooks Everestile lõppenud. Britid olid saanud oma tahtmise, kuid natsionalistlik ärplemine 8000 tippude ümber sellega ei lõppenud. Itaallased said loa K2-le, brittidel oli edu sees Kangchennjungag,a kuna nad olid sinna juba luureretke teinud. Seega ei jäänud prantslastele muud valikut kui kõrguselt neljas, mis siiski oli tähtis, Lhotse või viies Makalu. Lhotse langes kohe ära -

Terray sõnade kohaselt polnud see muu kui Everesti ühe nõlva pikendus, millest 3/4 tõusuteed oli ka juba brittide ja šveitslaste poolt sisse tallatud. Seega oli nn objektiivseks valikus prantslastele Makalu, kuna see oli tolajal suhteliselt isoleeritud [22 kmi Everestist idas], avastusretke nõudev iseseisev ning kaunis mägi.

Kaks gruppi olid käinud uurimas Makalu lääne nõlva ning nende info kohaselt oli tegemist raske mäega. Comite de l'Himalaya esitas avalduse 1954 aastaks, ent siis tuli välja, et Nepaali valitsus oli selle juba andnud ameeriklastele ning prantslased said oma korra 1955 aastal. Kuna ameeriklaste punt oli nn vähekogenenud ja alafinatseeritud ei võtnud prantslased eriti tõsiselt nende lootust tipule jõuda. ameeriklased proovisid kagu harja ja ebaõnnestusid.

Samala ajal oli ka piirkonnas Uus-Meremaa ekspets Hillary juhtimisel ning nad tegid piraat tõusu, mis katkes küll "madalal" 7000 meetri peal.

1954 aastal tegid prantslased nn luureretke enne talve algust. Ekspetsi juhtis Jean Franco. 1954 aasta aprillist -juunini tegelesid prantslased brittide hapniku aparaadi täiustamsega. nende eesmärgiks oli muuta seda kergemaks ja ökonoomsemaks. Luureekspetsi käigus tehti tõusud mitmetele ümbritsevatele tippudele. Milledelt sai ka marsruuti vaadata. Prantslased jõudsid järeldusele, et parim marsruut spiraalne tõus algusega loode seina jalamilt loode ribi põhja küljele (sama mis uusmeremaalastel) ja siis põhjaseinale mille ülemist osa nad ei näinud.

Kiirelt sätiti ülesse 3 laagrit, millest viimane oli umbes 6400 m peal ja sai ABC-ks. Iv laager sätiti 7000 peale jääkose keskele ning seejärel ületati uusmeremaalaste kõrgeim punkt ning tehti V laager loode ribi põhja küljele 7500 m peale. Il oli ilus ja selge enty temepratuur hakkas langema ning III laagrist kõrgemal ei tõusnud see enam kõrgemale kui -20 kraadi.

1954 aastal õnnestus Francol ja Terray'l koos kahe sherpaga tõusta Kangshungile ehk Makalu II'le ning kuna nad ei tahtnud lahkuda ilma normaalse suure mäe tippu jõudmata tehti ka tõus 7797 m Chomo Lonzo tipule. terray kirjeldab kuidas enen tõusu valitses telgis -30 temperatuur ja neid ootavad sherpad olid üpris kindlad, et Couzy ja Terry Chomo Lonzolt tagasi ei pöördu, aga tulid. Järgmise aasta ekspetsiks oli seega hea alus tehtud.

1955 vedasid prantslased baaslaagrisse 11 tonni varustust. Mägironijad veetsid 4900 m ja 6000 m vahel kuuaega aklimatiseerudes. Laagrid tehti samam moodi nagu eelmisel aastal V laagrisse viidi poolteist tonni varustust ning VI tipulaagr sai 7800 meetri kõrgusele. III ja V laagri vahe oli suures osas tugiköite süsteemidega ühendatud. Esimeseks tipu tõusu paariks sai Lionel Terray ja Jean Couzy [mõlemad olid osalised ka herzogi Annapurna tõusul]. Enne tiputõusu öö oli olnud küllalt külm telgis -33 kraadi.

Mehed kasutasid ööläbi hapniku aparaate ning väidetavalt oli öö möödunud "küllalt mugavat". 15 mai hommikul kell 7 asuti teele ning umbes kella 11 olid mehed tipus. Terray sõnade koaselt oli see talle pea-aegu pettumus, et tipu tõus ja kogu ekspeditsioon nii lihtsalt läks.

16 mail tõusid tippu Jean Franco, Guido Magnone ja sirdar Gyalzen Norbu ning 17 mail Jean Bouvier, Pierre Leroux, Serge Coupe ja Andre Vialatte. Esimest korda 8000 mäe tõusude ajaloos oli kogu tõusu lääne meeskond jõudnud tippu.

Makalu on prantsuse alpinismile kurblooliselt oluline. 2006 jaanuaris jäi kadunuks Makalul talvist soolo tõusu üritanud prantsuse alpiäss Jean-Christophe Lafaille.

Kohustuslik Kirjandus: Lionel Terray, Conquistadores of the Useless

KOMMENTEERI

8167 m Dhaulagiri I, Nepaali territooriumil. Valge mägi- sanskritis, Tormide Mägi valgele mehele. Läänemaailm uskus siiralt 19 sajandi alguses [1808], et Dhaulagiri on maailma kõrgeim tipp 30 aastat hiljem usk muutus ja Dhaulagiri asemel sai selle tiitli ajutiselt Kangchenjunga.

1950 aastal osutus Dhaulagiri ülejõu käivaks prantslastele, kes nägid mäe lõunanõlva, tegi ühe lootusetu retke ja olid siis sunnitud tõusma Annapurnale ja olema esimesed inimesed üle 8000 mäe tipus.

1953 aastal üritasid šveitslased [Akademischer Alpen Club Zurich] läheneda mäele läänest Mayangdi Khola kaudu - tuginedes prantslaste luurendmetele. Järgnev saaga on nn "Pirni torni" saaga saanud nime pirni kujulise astangu järgi 7800 m peal.

1954 aasta kevadel proovisid mööda sama marsruuti argentiinlased leitbnant F. G. Ibanez'i juhtimisel, kes sinna ka oma elu jättis.

1955 aastal sakasa-šveitsi ühisekspets, mis jõudis 7400 m peale.

1956 üritasid argeniinlased ja jõudsid 7600 meetrile.

1958 aastal proovisid kätt jällegi šveitslased ja jõudsid umbes 7550 peale. Selle ekspetsi järel jõuti ka arusaamale, et lääne ribi üle põhjaseina ei pruugi kõige otstarbekam olla ning kirde hari tundub lihtsam.

1959 aasta Austria ekspeditsioon tõusis mööda kirde harja 7800 meeti peale. Oma kolmandal ekspeditsioonil Dhaulagirile olnud sirdar Pasang Dawa Lama tunnistas mäele tõusu, aga hoopiski võimatuks.

Kirjelduste järgi jõudsid esimesed alpinistid Dhaulagiri tipule natuke enne keskpäeva 13 mail 1960, tõustes mööda kirde harja. Kurt Diemberger, Peter Diener, Ernst Forrer, Albin Schelbert, Nyima Dorji ja Nawang Dorji.

Sageli viidatakse sellele ekspeditsioonile kui Max Eiselini poolt juhitud Šveitsi/Austria ekspeditsioonile, mis on pooltõde. Ekspeditsiooni kuulusid peale juhi veel - teised šveitslased Ernst Forrer, Ernst Saxer (piloot), Jean-Jacques Roussi, Albin Schelbert, Michel Vaucher, Hugo Weber and Emil Wick (kaas-piloot ja mehhaanik), Austriast Kurt Diemberger, Saksamaalt Peter Diener, Poolast Dr. Georg Hajdukiewicz ja Adam Skocylas ning USA-st Norman G. Dyhrenfurth. Kõik võisid olla küll sõbralikult ühtekeelt kõnelevad inimesed, kuid vaevalt Šveitsi-Austria ekspets.

Vaieldamatult jättis Austria jälje ekspeditsioonile tolleks ajaks juba Broad Peak'le esmatõusu teinud Kurt Diemberger (1957), kes on üks kuulsamaid alpiniste planeedil maa ja koos Hermann Buhli'ga ainus kes teinud 2 esmatõusu 8000'le. Muidugi Herman Buhl jõudis  tegelikult Broad Peakile, siis kui teised juba laskusid ja just Kurt Diemberger oli see, kes pööras otsa ringi ja läks koos Buhliga uuesti tippu. 

1960nda ekspeditsioonil kasutati esmakordselt õhu tuge, ehk lennati sisse ja veeti provianti lennukiga Pilatus-Porter PC-6, tehtud šveitsis spetsiaalselt kõrgmäestikus lendamiseks. Lennukit nimetati Jetiks, kuna oli kindel plaan teha luuret ka kuulsa lumeinimese leidmiseks, mis aga ebaõnnestus. Tänapäeval võib tundud see üsna lihtne, kuid tollajal mil Nepaal veel sugui nii lahke välismaiste ekspetside osas polnud oli see tõeliseks läbimurdeks.

Ekspetsist lühidalt 29 märtsil lendasi Max Eiselin ja Kurt Diemberger plaan oli lennata 5700 meetri peale, kuid sisse lennu ajal mõtlesid mehed ümber ja läksid 5200 m peale Dapa sadulale või Dambush'i sadulale nagu seda nimetas Hertzog. Ilmselgelt oli seda ka palju sest järgnevatel päevadel olid mehed täiesti läbi vedelesid telgis ja olid võimetud minema lennukile vastu, mis tõi lisa provianti. Hoolimata sellest toodi kraami ja mehi juurde kes läbisid kõik šoki-aklimati, peapöörituste, iivelduste ja oksendushoogudega. 4 aprillil tehi esimene lend 5700 peale kuhu loodi järgmine baas. Lendas Jeti hästi aga lõppeks [5.mail] ütles tal mootor ülesse ning lennuk kukkus alla, keegi viga ei saanud. Siis asuti tagavara plaani juurde ning toodi kogu varustus jalgsi sisse.

6600 peale loodi III laager, umbes 7000 m peale loodi laager IV ja V laager tehti 7450 m peale. esimene tipuüritus tehti 9 mail, kuid see ebaõnnestus, kuna 7600 meetri kõrgusel muutus hari järsuks ja tehniliseks, mida ei osatud oodata. Otsustati tõsta viimane tipulaager umbes 7800 meetri kõrgusele. sellelt kõrguselt alustati 12 mail tipu üritust. Kuus meest istus 2-mehe telgis ning ootas hommikut. Kell 8 oldi valmis tõusuks ning tehti tipp ära.

23 mail jõudsid tippu 6:30 õhtul Michel Vaucher ja Hugo Weber alustades tõusu V laagrist.

KOMMENTEERI

Manaslu 8163 m nn Jaapani mägi langes jaapanlaste tahtele 9. mail 1956, kell12:30 kohaliku aja järgi. Tippu jõudsid  Toshio Imanishi, Gyalzen Norbu. kakspäeva hiljem tegid seda sama nende ekspetsi kaaslased  Kiichiro Kato ja Minoru Higeta.

Jaapanlaste saaga mäel algas 1952 aasta tutvumisekspeditsiooniga. Enne seda oli mäe juures käinud 50ndal Tilman Dudh Khola oru kaudu. Ekspets oli küll mõeldud Annapurnale, kuid vahepeal õnnestus J. O. M. Roberts'il põigata üle Larkya Bhanjyang kuru ning ta väitis olevat leidnud võimaliku tee Manaslu tipule kirdest. Mis lõppeks osutus ka tõeks.  

Niisiis 1952 japsi tutvumisekspets  uuris pärast ebaõnnestunud Annapurna IV'le tõusu Manaslu't läänest, kuid pöördus õigepea üle Larkya Bhanjyang kuru ning tegi baasi Sama küla kohale. Nad jõudsid Manaslu liustikule  Naike sadulale (Col) alla ning kinnitasid, et kõige tõenälisem tipumarsruut läheb kirdest.

1953 aasta kevadel võeti asi tõsisemalt ette ja 15 liikmeline Jaapani Alpklubi ekspets (j. Yukio Mita) tegi esimese tõusuürituse kirdest. Jõuti 7750 m kõrgusele.

Uus üritus tehit 1954 aastal. 14 liikmeline Jaapani Alpklubi ekspets (j. Yaichi Hotta) planeeris sama marsruuti, kuid Sama küla elanikud pahandasid pisud ja ei lasknud jaapanlasi mäele. [jaapanlastele pandi süüks, et nad olla püha mäge pahandanud, mille ilmseks tõendiks oli laviin mis purustas "kloostri" ja tappis 3 laamat. Lisaks tüüfuse levik, rõuge epiteemia -13 surnud ning põud, mis hävitas vilja]  Seepärast pidid nad hoopiski, minema Ganesh Himal'i, kus tegid ebaõnnestunud ürituse Ganesh Himal I'le Thoro Gompa liustiku kaudu.

1955 aastal kevadel läksid jaapanlased Kathmandusse, et saada luba ronida Manaslu't sama aasta sügisel ja 1956 aasta kevadel. Neil õnnestus ka ilma probleemidete Sama külast läbi minna ning tõusta Naike Col'ni.

1956 aasta edukas ekspets koosnes 12 liikmest Yuko Maki juhtimisel. 11 märtsil lahkuti Kathmandust.  Kolme nädalaga jõuti Sama külla mäe jalamil. Edasi ülesse mööda Manaslu liustikku. Laager I tehti 7 aprillil 5 200 meetri peale, laager II 5 600 meetrile, laager III  6 200 meetrile,  laagrite II ja III vahel  asus raske jäämurd, edasi laager IV  6 500 meetrile, laager V 7 300 ja viimane laager tehti 8 mail Toshio Imanishi ja Gyalzen, Junjiro Muraki ning nelja šherpa poolt, kelle nimed nagu tavaks saanud visatakse ajaloo prügikasti (kui kusagilt leida andke teada), VI 7 800 meetrile.  Edasi on juba ajalugu.

Pildid on American Alpine Journalist, 1953 ekspetsist