raamatud

kõik mis lugemiskõlbulikku kätte sattunud

Lugemislaualt • KOMMENTEERI

Rick Ridgeway, The Last Step

Seda enam on põhjust kirjutada Rick Ridgeway Ameerika 1978. aasta ekspeditsioon raamatust K2-le, et üks selle osavõtjaid, John Roskelly, sai nädalavahetusel Piolets d'Or elutöö auhinna.

Raamat on korraliku pildimaterjaliga nagu ka kaanelt paistab. Pilt traaversist 3 ja 4 laagri vahel. Ameeriklastel oli selle ajani K2 palju ja piisavalt kehvasid kogemusi. Tippu ei olnud jõutud ja natuke ambitsioonikalt nimetetakse raamatus K2-e ameerika mäeks võrdluses brittide Everesti ja sakslaste Nanga Parbatiga. Julgen uskuda, et itaallastel oleks siinkohal kõva sõna sekka öelda.

Igal juhul 1938, 1939 ja 1953 aastal olid ekspetsid lõppenud kehvalt. 30ndatel käis kähmlus liidrirolli ja selle üle kaeda kaasa kutsutakse. Huston 38 ja 53 aasta juht ei saanud kuidagi läbi Fritz Wiessneriga. Wiessner, aga olu tõenäoliselt tol ajal USA kõige kibedam käsi. Tõusis 8400 meetri kõrgusele ja jättis tippu minemata, et säästa teda saatnud Pasang Dawa Lama elu. Pärast muidugi sattus Dudley Wolfi surma tõttu igatsugu mudaloopimisse.

53 aasta ekspetsi tähtsõnad olid muidugi Pete Schoening'u kirkajulgestus ja Art Gilkey surm.

78 aastal jõudis ekspeditsiooni 12-st liikmest tippu 4 Lou Reichardt, Jim Wickwire, John Roskelley ja Ridgeway. Nenede eesmärgiks oli uus marsruut, millele poolakad olid varem alla jäänud. Sama juhtus ka ameeriklastega, tehti traavers Abruzzi marruudi lõpu-ossa ja sealt tippu. AAC Journal artikkel

Ridgeway oli 1976 aasta Everesti ekspeditsioonil jäänud tipu pundist välja ning oli nüd tahtmist igati täis. See peegeldub ka Last Stepis. Püüdes olla objektiivne kirjeldab ta üsna detailselt nii logistikat, kui ka inimeste vahelist kisklemist. Kuidas ikka tehti ära, kes millisesse laagrisse jääb, kes kellega ühes telgis on ja miks keegi mölakaks osutus või jäigi. Ühesõnaga konkurentsi ja individualismi keeruka maailma põimumine ühise eesmärgi nimel ning kired selle ümber. Loomulikult mõjutab tonaalsust, et autoriks on tippu jõudja võitja. lahe energiline värk, mitte brittide ilustatud "koloniaalraport".

Muuseas lugemissoovituse andis mulle T.R, kes olla lugenud raamatut, kuna S. selle mingist laagrist või kusagilt tuuripani!

1939 aasta dok-kaadrid.

Lugemislaualt • 2 Kommentaari

Wade Davis on maha saanud monumentaalse ajaloolise ülevaatega 1921, 1922 ja 1924 aasta Everesti ekspeditsioonidest. Tahaks öelda, et Davis on ajaloolane, aga asi on keerulisem ta on Harvardi lõpetanud antropoloog ja etnobotaanik (Ph.D). Jep WTF -see on? Etnobotaanika on etnoloogia (või ka folkloristika või kultuuriantropoloogia) haru, mis uurib teadmisi taimedest, peamiselt rahvapäraseid taimedega seotud pärimusi. Muidu kredibiilsuse tõstmiseks on vana cv-s ka selline ametikoht NG - Explorer-in Residence.

ItS

Niisiis on mees võtnud vaevaks kirjutada Everestist. Ma ei kujuta ette kaua võtab aega 600 lk kergete populaarteaduslike sugemetega uurimuse valmiskirjutamine, aga mul näiteks GO-sse paar lehte on vähemalt nädalane juramine. Ühesõnaga eriti hea raamat neile, kes arvavad, et miskit on õppida ajaloost ja neile kes lihtsalt tahaksid kevade alguse puhul ühte ladusalt kirjutatud, põhjalike algallikatega intrigeerivat lugu, mis liiga kähku ei lõpe.

Iga kultuurihuvilise alpinisti kohustuslik kirjandus, mis tõmbab kõvasid paralleele Esimese Maailmasõja järgsest vaimsest ja majanduslikust keskkonnast, Aasia poliitikast, suurriiklikust šovinistmist, ennasttäis briti kõrg- ja keskklassist. Õnneks ei ole teoses ideaalseid inimesi, ega maha vaikitud hõõrdumisi väiklust ja ärapanemist.

Davis klaarib ära näiteks ühe Mallory, kelle ümber raamat suures osas keerleb, ütlemise Everesti kohta - sest ta on seal (vms.). Nimelt Mallory oli pärast 22. aasta ekspetsi amide juures loengute ringreisil ja see neid väga ei huvitanud. Miks peaks huvitama nn võitjamentaliteedi esindajaid, mingi brittide ebaõnnestunud mäkketõus! Huvitas see, kui kõrgel rummi joodi ja siis Mallory täieliku tülpimuse hoos, kui üks idikast ajakirjanik küsis, miks te sinna ronite, olla ta lihtsalt mokaotsast pobisenud, et kirjatsurast lahti saada - sest ta on olemas. Mis sa lollile ikka seletad? Ja sest sai hitt. Ei mingit diipi värki.

Imestama paneb muidugi, kui palju tolle-aegsed mägironijad ja avastajad iga päev ekspeditsioonidel kirjutasid. Kirjad koju, sõpradele, aruanded nt Everesti Komiteele ja siis veel isiklik päevik.

Muuseas Norton kurtis 7000 m kõrgusel, et enesetunne on jube kehva pulss on 20 lööki üle normi. 60 matsu minutis!! Trenni mehed.

Lugemislaual • KOMMENTEERI

Everest: The West Ridge, Anniversary Edition. Hornbeini raamat, kõigi ekspeditsiooni liikmete piltidega, 1963 tõusust. Keskendub peamiselt lääneharja marsruudile, kuigi tipus käidi ka South Col'st.

Eddie Bauer.com veebist

Hornbeini pigem isiklikku laadi sissevaade. Üks hea ekspetsiraamat. Suhteliselt aus kirjeldus, vahest isegi ülekohtune. Räägib nii protsessist, elust olust, kannatustest, kui ka otsuste tegemise viisist - eriarvamustest, muust taoilisest. Esimest 50. lk saab lugeda siit

Igati väärt lugemine kõigile, kel isu "suure rahvusliku ekspeditsiooni süsteemi" tagamaade tundma õppimiseks ajaloost. Selliseid asju enam eriti ei tehta. Loomulikult suurpärased pildid.

Vt ka Outside http://www.outsideonline.com/outdoor-adventure/climbing/mountaineering/lost-on-everest#intro

kahe jooksu vahel • KOMMENTEERI

Laupäeva hommikul, pärast reedest ebaõnnestunud rattasõitu. Umbes 9 paiku. Sai tehtud jooksuring.

1:03 keskmise pulsiga 144. Ikkagi raske.

Siit edasi korrektse eestlasena laskamata ennast segada variseride Mišna õpetusest, mille järgi igavese elu kaotab see, kes eitab surnute ülestõusmist. Mis läind see läind ja igaljuhul sellisel Jeesuslapselikul kujul Eestis, kus riik ja kirik on lahutatud tuli Teie püha nädalavahetus vahele jätta. Mis vist teeb must kokkuvõttes ebaõige setu:) Pasha sõin ära. Kusagil seal neil oli ikka hea retsept, mida ema alles hoiab. Olgu kuidas on.

Kuna venna 30-l sünnaipäeval olin autojuht ja teatavasti on napsuliselt ülemeelikud, kainest peast kuivikud. Jäi kätte paar raamatut. Arusaamatu jada. Alustan laupäeva õhtust.

Kõige ennem artikkel Esimese Eesti ajakirjast Director "Tõrksa taltsutamine" - Gerd Kanteri 15 reeglit Raul Rebase suuläbi. Kontsentreeritud artikkel tekitas huvi raamatu vastu. Ilmtingimata tarkust ja analüüsi täis.

"15 sammu võiduni". Venna riiulis olemas. Kõvakaanelise raamatu pihkuvõtmisel tekkis kahtlus, kuidas nii õhuke? Avades jahmatuseks veel - suured tähed ja palju pilte. Ütleme, et artiklist oleks piisanud. Tund raamatule ei olnud mahavisatud aeg, aga midagi leida ka ei osanud. Kõik on õige, mis öeldud. Kuid öelda võib ka "elu on ülim" - usun ilma selgituseta aru ei saa. Selgitust ometi ei järgne. Olümpiavõit on väga tõsine asi. Raamat sellest ootab veel kirjutamist. Moodne Kopi-Paste ühiskond spordifänni ei rahulda. Igaljuhul loodame maailmarekordit ja süvitsiminekut, ka kaasaelajate jaoks.

Katse 2. Urmas Otist - kah kõvakaaneline

Teletähe lugu. Olgem ausad Ott ei ole kunagi olnud minu elu superstaar, aga ega sest miskit polegi. Kopi-paste jätkub täie hooga. On küll huvitav libiseda valitud ajahetkedel, kellegi meenutuste kaudu läbi teletähe elu. Hektiline puutumus, pinnapealsus, virvendus inimesest. Ja kõik - pettumus. Nagu ka paljusid tema intervjuusid vaadates. Tõenäoliselt oleks pidanud raamat ilmuma hiljem, nii 3. aasta pärast oleks reaalsust rohkem. Väikekodanlikkust vähem. Aga meelde jäi, et teles peab püks vähe pikem olema kui tavaliselt. Muidu istudes võib soki ja püksisääre vahelt karvane jalg paista. Ja selleks Kunstnik võttis Otile alati tiba pikema püksi.

Katse 3. Pikk blond mees palliga. Ilmar Kullam

Juba on hõngu. Vello Lään, ise kossu teinud ja asja-jagajana on istunud ning kirjutanud. Vaeva on nähtud. Samm-sammult muutus öö õhtukst paremaks, sest raamatud läksid järjest sisutihedamaks. Ehk on aga nii, et need kolm juhuslikult valitut olid sisutiheduse osas võrdelised isikutega kellest kirjutati. Mitte et üks oleks parem kui teine, vaid Kullami iga on ikka palju pikem ning auhinna riiul tihedam, nii mängumehena kui ka treenerina. Kuigi Tiksi Korvpalliromaani "läbiseinaminekut" ikkagi ei leidnud.

Vast on see hetke Eesti elulookirjanduse arengutase?

Aga enne neid kolme, laupäeva hommikul jõudsin sirgele Andy Kirkpatrick'u Psychovertical'ga. Kaanonitele tuginev seegi, kuid teistsuguses kirjastajate maailmas, kus sentsiatsioon ja erilsus peab müüma, mitte kolkamüüt.

Mees, kes oma esimeseks alpinistlikuks marsruudiks teeb talvise Frendo Spuri ja siis arvab et võiks teha Eigeri talvise, kuid asjaolude tõttu ronib hoopis (solo) Les Droites'i (avaneb viideo) võib ennast vabalt nimetada "püstihulluks". Iga-juhul on tegemist mõjusa lugemisega peale hakkamisest, piiri nihutusest, kui muidugi ninnu-nännu osad välja kannatada. Kel käe alla satub soovitan kindlasti - alpinism ilustusteta, sellest kuidas lihtsurelik saab hakkama. Äratuntavad ka kõik omad ja võõrad vead. Esimeste tõusude edevus ja uljus, jooksen teist kiiremini ülesse, (jooksingi:)) olen vahvam jne. Sügavad sisemised kõhklused, mida välja ei näidata....Aga ekstra kuubis. Ka tärkavatel big walli tegijatel tasuks raamatut sirvida. Tegemist pole küll käsiraamatuga, aga üksiolemaise vaimse poole surutisest saab hästi aimu.

Täna õhtul 51.01 jooksu Pirita metsas. Tõusud sees. Raske. Keskmine pulss 148. Maksimaalsest ei räägi.