pobeda

2008 ekspets Pamiiri Jengish Chokusule ja Han-Tengrile

KOMMENTEERI

report2008 (1.2MB)

Alguses oli mõte panna ainult Urmase Hanil käik, aga siis külastades Harkovi Alpiklubi kodukat, mis tegutseb neil ka Alpiliidu eest, leidsin sellise asja  Результаты Чемпионата Украины по альпинизму ehk Ukraina MV alpinismis. Kõrgklassis auväärsel 2 kohal Lääne Pobeda ehk Vaja Pshavela.

"2-е место - Команда ФАиС Полтавской обл., г. Кременчуг,
Загирняк М.В., мс – руководитель, Пугачев С.А, мс, Бублик С.Ю., кмс, Рошко В.И., 1 разр. и Литовченко А.П., кмс.
в. Победа Западная (6918 м, Тянь-шань, район ледника Звездочка) по Сев. ребру с перевала Дикий (маршрут Медзмариашвили Д.), 5А к.с., маршрут – комбинированный.
Сумма баллов – 20.5.
Тренер команды – Загирняк М.В."

Everesti järgi ja Kommunismi ees. Joosu kommenteeriski, et sinna oli hulka raskem tõusta kui Kommunismi tippu. Hani klassik 5A lõunapoolt on alles kuuendal kohal. Põhja poolne Han, mis samuti 5A raskuskategooria on sellest eespool.

Eks siis kirjutasingi raportisse Hannese ja Joosu ka sisse. Saab näha kuidas Balti nõukogu arvamus Ukrainlaste omaga kokkulangeb või erineb.

KOMMENTEERI

Tere, noored!
Kõigile Head Uut Aastat!

„Vanaaastaöö metsas" pilte on näha: http://www.jkalpiklubi.ee/teoksil/index.html

Uue hooaja esimene loeng (teisipäev 06.01.09) on seiklustest mägedes!
Grupp
tegijatel oli suvel eesmärgiks Pik Pobeda (Võidu mäetipp). http://www.alpinism.ee/?go=pobeda

Pühapäev 11.01. oleme endiselt Astangul.

--
Päikest!

Jaan Künnap
GSM: +372 50 66266 Tel.: +372 6 774 614
http://www.jkalpiklubi.ee
Skype: jaanky

So tulge kuulama!!!

3 Kommentaari

Mul on au katkestada paarinädalane hingetõmbepaus ajaveebis:)
Minu jaoks on selleaastane reis järellainetusena veel edasi kestnud. Sõrmedest - vasakult käelt kolme sõrme ülemised lülid (pöial ja nimetissõrm on terved) ohevrdati pea kuu aega tagasi mäevaimudele. Parema käe ühe kahtlase sõrme osas on hetkel tugev lootus, et külmakahjustus paraneb ja rohkem väga professionaalse dr. Saluvere kirurginoa alla minema ei pea. Praegu vasaku käe sõrmed kosuvad ja loodetavasti peatselt saavad ka painduvuse tagasi.
See reis oli kinnituseks sellele, et mäkke ei ole mõtet minna ilma kindlustuseta. Otsisin eelnevalt pikalt veebist alternatiive (soovisin lisaks elukindlustuskaitset) ent mägionimine oli valdavalt välistuste seas.  Otsimine tulemuslik ei olnud (kui keegi teab muid alternatiive, andku teada), seetõttu taaskord kasutasin reiskindlustuse võtmisel taanlaste IHI kaitset läbi Jaani klubi grupipoliisi. Kontakt kindlustusega oli Kristjan-Erikul juba mäes (ta uuris võimalust kopteri päästeaktsiooni kohta), minuga juhtunuga oli taanlased kursis. Septembri alguseks oli kõik toimunud kulud/tagajärjed selged ja asi jõudis kindlustusse paberite esitamiseni.
Juba eelnevalt oli olemas IHI poolne kinnitus, et kompenseeritakse minu ja Joksi tagasisõidu lennupiletite maksumus. Joks teadupärast oli mul saatjaks, kuna sidemetesse mässitud näppudega on suhteliselt keeruline adekvaatselt tegutseda. Küsisime juurde ka tagasilennu ülekaalu maksumuse (tervitused Aerofloti ahnele kollektiivile) ja IHIsse teostatud telefonikõnede kulude kompenseerimise. Algselt  punniti vastu, ent mõttevahetuse tulemusena leiti kindlustustingimustest meile sobilikud punktid.
Jauramine käis ka minu sõrmede osas. Algselt väitsid nad, et tegu ei olnud õnnetusjuhtumiga (sobilik oleks neile olnud, kui mu näpud oleks koheselt küljest pudenenud). Tingimustes leidus siiski punkt, milles oli kirjas see et maksmine toimub ka siis, kui püsiv tervisekahjustus leiab aset 12 kuu jooksul peale juhtumit. Kompenseeritava summa määraks 25% õnnetus -ja surmajuhtumikaitsest (terve käsi v. jalg oleks tähendanud 100%list makset). Võrreldes Eestis tegutsevate seltside määradega (kõrvale jättes mägironimise välistuse) võrdlemisi korralik määr. Algset keeldumist põhjendasid sellega, et varem pole neil alpinismi teemadel nõudeid olnud.
Suured tänud abi eest IHI'ga suhtlemisel Ain Niinestele InBro'st.
Nii et võin omalt poolt sellele ekspetsile joone alla tõmmata. Läbi musta huumori prisma vaadatuna võib tõdeda, et finantsiliselt jäin reisikuludega plussi. Nii mägironimine kui alpinism (ükskõik, kuis neid defineerida) on jätkuvalt väljakutsuvalt põnevad adrenaliinirohked harrastused. Ent kas, millal ja kuhu mägedesse tulevik mind viib, näitab juba aeg.  Lisaks - mäeskäimine on teadupärast väga egoistlik hobi.  Ja egol ei tohi liiga suureks kasvada lasta.

PS - lugemiseks kaasa võetud Anthony Kiedise elulooraamat oli prohvetliku pealkirjaga - "Scar Tissue"

(KES) Lisa: Kindlasti on vaja sellises olukorras talletada kõik võimalikud dokumendid. Arsti kiri, peaarsti tempel, miilits-politsei, vajadusel baaslaagrist  jne.

1 Kommentaar

Sõbrad, palun teilt andestust, et olen olnud teiega eba-aus ning kirjutanud asju, mis ei ole vale, ent samas ka mitte tõde. Täna, kui oleme Bishkekis on süda kerge, kuid silmis on siiski kerge pisara läige. Mul on rõõm, et Hannes ja Joosu on meiega, mäest all, nii tervetena kui olukord lubas. Aga ehkHannes räägib sest ise. Igal juhul oli meil 14. augusti hommikuks kokkulepitud pääste kopteri lend üle Vaza Pshaveli, et visata sinna provianti, edasiseks vastupidamiseks, nii ukrainlastele, kui ka meie meestele. Ehk siis kindlustuse kuludega. Olukord oli muutunud ülikriitiliseks, aga edasi ma ei räägi, sest ei ole selleks täpseid sõnu, ega oskust. Lasen sõrmedel Hannese eest käia - minu käed, tema jutt...
Jõudsime 5ndasse laagrisse 10. augustil. Ilm keeras ära üsna varsti pärast meie sinna jõudmist. Esimesel ööl pidas meie telk veel kenasti vastu, ehkki selleks pidin ukrainlastelt laenatud labidaga teostama mitmeid
kaevetöid. Terve 11. augusti vältas lumesadu. Sama päva õhtul avastasime ühel hetkel, et hapnik on telgist otsas. Kiire kontroll välja näitas, et oleme mattunud täiesti lume alla. Järgnesid kiired kaevetööd. Öö möödus nii, et iga pooleteist tunni tagant hakkas telgis tekkima hapnikupuudus. Kätt telgi tuulutusava vahelt välja sirutades tegi Joosu õhukanali lumepinnani. Ärkasime pool kaheksa näod punased peas. Õhk oli otsas. Joosu püüdis kokakoola pudelit pikenduseks kasutades püsti sirutades, õhukanalit tekitada, kuid tulutult. Ta ei ulatunud lume alt välja. Telgi sisemus oli selleks ajaks vähenenud pooleni esialgsest. Riietusin välkkiirelt ja sukeldusin telki lund sisse lastes külma massi. Üritus kandis edu - tekitasin kanali läbi mille saime mõlemad välja ronida. Väljas oli jätkuv lumesadu ja tuisk, meie telki maapinnal näha ei olnud. Tekkinud olukorras ei jäänud muud üle kui kaevata koobas. Saime sellega enam-vähem hakkama, ehkki kiiruga kaevates oleks koobas võinud olla mahukam. Ruttasime tagasi lume alla mattunud telki oma asju kokku panema. Tegime seda ükshaaval. Selle käigus selgus, et osasid telgi äärtes olnud asju ei olnud enam võimalik leida ja kätte saada - sealhulgas minu paksud kindad. Kolisimegi elama koopasse, ukrainlaste kõrvale. 12. augusti ülejäänud päev möödus koopas olles ja ilma paranemist oodates. Suurt tuge andsid sideseansid baaslaagris olevate sõpradega. Ülejäänud päeva ja enamuse 13st ootasime koopas ilma paranemist. Oli üsna tobe olukord - kaks meest nagu silgud karbis. Süüa tegime priimusega hoides seda enda jalgade peal. Koopa sissepääs oli enamuses barrikadeeritud kottide ja saabastega. Magamiskoti otsad olid lumised. 13. augustiks oli selge, et oluline on alla saada. Ilm paraku seda veel ei lubanud. Sama päeva pealelõunal üritasid 100 m üleval pool laagris olnud venelased alla minna. Nad olid seda maad meieni läbinud 7 tundi. Panime kiirelt riidesse, ent nähtavuse puudumisel nad edasisest loobusid. Sama päeva ohtul märkasin, et mu sõrmed hakkavad villi minema. Oli selge, et olin saanud külmakahjustusi. Allaminek muutus veelgi olulisemaks. Meeleolu muutus järjest nirumaks. Süüa teha väga ei viitsinud. Piirdusime teega ja shokolaadiga. 14. augusti hommikuks oli taevas selge. Baaslaagrist oli Kristjan ja Urmas ka juba hommikul vara levis ja ärgitasid tegutsema. Olime varakult Joosuga valmis. Näpud olid sellises seisus, et oli kahtlusi kas olen vajadusel suuteline köiel laskuma. Liikuma saime ca 10:15. Laskusime tohutu kiirusega, iga samm tõi pääsemise lähemale. Lumi oli kohati vöökohast kõrgem. Sadanud-tuisanud oli seda kokku palju (1-2 meetrit) ja rada täiesti muutunud. Kella 17.30 olime jõudnud III laagri asupaika 5900 m peale. Olime sinna jätnud väikese kotikese varustusega, mille otsimisest lume alt loobusime. Laskusime edasi. 19.30 olime II laagris 5300 m peal. Väsimus oli kõva, ent Joosu järjekindlal pealekäimisel jätkasime laskumist. Pimedas jõudsime kell 23:30 I laagrisse 4500 m peal. Vastas olid meil hea ja paremaga Kristjan ja Urmas. (Visa hing) Joosu jätkas koos Urmasega liikumist baaslaagri poole (sinna nad jõudsid hommikul kell 6 - laskumist kokku 20 tundi!). Meie jäime Krisrtjaniga telkima, kuna hommikul pidime minema naabebaaslaagri arsti juurde mu sõrmi näitama. Natuke lobisesime, siis jäi K. magama ja mina huilgasin omaette, kuna sõrmed valutasid. Hommikul laskusime naaberbaaslaagrisse, poole tee peal tulid meile vastu sloveenid Andrje ja Tine. Tõelised õilishinged, kuulnud meie hädast oli nad pidevalt valmis meile appi tulema (ehkki midagi väga nad teha poleks saanud) - ka neil oli kaasas midagi head ja paremat. Arst Avaz vaatas mu sõrmed üle - pilt eriti ilus ei olnud. Esialgne diagnoos - 2. astme külmetus. Valdavalt tuleb lähemate kuude jooksul tähelepanu pöörata kreemidele ja salvidele, mida koostöös Eesti arstidega kindlasti teen. 15. augusril tellis Kristjan erakorraliselt kopteri - lahkusime baaslaagrist, kuna see oli arsti tungiv soovitus. 16. augusti õhtul jõudsime Bishkekki. Täna vahetasime ringi minu ja Urmase tagasisõidupiletid - saabume Tallinnasse homme, 18. augustil kell 11:20 Moskva lennuga (mina sidemetes sõrmedega, Urmas oma loomulikus ürgmehelikus ilus). Joosu ja Kristjan laekuvad nagu planeeritud. Kokkuvõttes - ebatavaline reis minu jaoks, ebatavalise lõpuga. Ehkki lõpplahendus veel venib. Loodetavasti peatselt on mu sõrmed tegutsemas jälle minu tahtmise kohaselt (hetkel toksin kahe sõrmega). Juhtus see, mida näed filmidest ja loed raamatutest. Tänan ronimiskaaslasi Joosut tohutu tahteväljenduse eest laskumisel ja Kristjanit/Urmast uskumatu moraalse toe eest. Ja loomulikult lähedasi, kellele mõtlemine andis alati tuge.

KOMMENTEERI

Tervitus, laskusime helikopteriga Maida-dyri (baaslaagrist 2000 meetrit allpool). Homme hommikul kirjutame juhtunust ja mitte juhtunust täpsemalt, kõik on reipad ja heas tujus. Musi. Kahjuks on hetkel reisi kiirus peal ja rohkem kirjutada ei jõua. K-E (tsensor)

KOMMENTEERI

Pärast väga külma ööd on saabunud soe päev. Poisid laskuvad tohutu kiirusega. Arvan, et ehk jõuavad täna 5900 m kindlasti, aga ehk 5200 m peale. Joosu oli küll kindel et põrutavad alla liustikule välja Zveoshdoska laagrisse, ent seda usun ainult, kui väga hea rada on ees. Kuid teades, mis moodi Joosu Kommunismilt alla tuli, kes teab. Igal juhul läheme neile sinna homme vastu ja siis tagasi baaslaagisse. Tervitustega K-E.

KOMMENTEERI

Hetkel paistavad tähed ja pilved on laiali läinud. Poisid proovisid täna lõunal koos Norilski, Burjaadi ja ukrainlastega laskuda, kuid lumi oli sügav ja otsustati veel ooodata. Näib, et ilm pöörab paremaks ning homme proovivad kindlasti alla tulla. Joosu ja Hannes tervitavad kõiki ning neil on niisama istumisest kõrini, sellisel kõrgusel kaua olemine muudab füüsise ja tahte nõrgaks, eriti kehva ilmaga. Plaani kohaselt peaks üks grupp - Hannese ja Joosu oma, alustama hommikul vara laskumist, teine aga ootab ukrainlasi obeliski juurest ning tuleb neile järgi. Tervitame siit omalt poolt Hannest ja Joosut, jaksu neile ning samuti tervitused kõigile kodustele.
K-E ja Urmas.