tugitoolialpinism

KOMMENTEERI

Tegemist ei ole otse kuulutusega, vaid pigem märgiga, et nii öelda nooremad oleksid teadlikud, mis toimub.

Balticum 2014 Estonia

Суббота 07.06.2014  BLT2014

11:00 В Таллинне, по адресу Metsavahi 4 (Социальный центр „Pirita“, около здания имеется парковка) отметим 100-летие отца Эстонского Альпинизма Пеэтера Варепа и 60-летие Эстонского Альпинизма. Гостей из Латвии, Литвы и всех ветеранов альпинистов приветствует Юрий Мартин, кто расскажет нам о роли Пеэтера Варепа в Эстонском Альпинизме.

12:30 Мы на автобусе направимся на могилы Пеэтера Варепа и Альберта Сульга и зажгем поминальные свечи. Поставив свечи помянем также и тех альпинистов, кого уже нет среди нас.

13:15 Далее мы поедем в Янеда на место проведения нашей встречи.

14:30 Немного отдохнем и вместе с местным гидом отправимся на автобусную экскурсию по окрестностям Янеда.

17:00 Шампанское в замковом зале + виноград, экскурсия по мызе Янеда.

17:30 – 19:00 Небольшой отдых, подготовка к открытию встречи, наденьте самую любимую и красивую одежду.

19:00 Церемония открытия, поднятие флагов, приветствия. Выступления ветеранов о событиях, произошедших 60 лет назад / Эстония, Латвия, Литва / Праздник продолжится танцами и песнями и будет длиться, пока есть участники.

У нас есть традиция зажигать на свежем воздухе небольшой дружеский костер, петь песни и играть в игры. (В зависимости от погоды, мы сможем зажечь костер вечером или на следующее утро.)

Воскресенье 08.06.2014

9:00 – 11:00 Утренний кофе, объятия, последние беседы и пр.

11:15 – 11:45 Спуск флагов и проводы гостей домой.

12:00 Мероприятие закончено и освобождаем комнаты. Bозможно  все вместе едем через Ярва-Яани, чтобы зажечь свечу на могиле Урмаса Агу.

ИНФО

Организаторы

Пилле Лыйвенд, Юрий Тохвер, Юрий Мартин, Хилья Кайо, Лийви Поола

Дополнительная информация

Просим предварительно сообщить сколько человек участвует.

Из расчета расходов на мероприятие, оплата 40 € с человека.

 

KOMMENTEERI

LastStep

Rick Ridgeway, The Last Step

 

Seda enam on põhjust kirjutada Rick Ridgeway Ameerika 1978. aasta ekspeditsioon raamatust K2-le, et üks selle osavõtjaid, John Roskelly, sai nädalavahetusel Piolets d'Or elutöö auhinna.

Raamat on korraliku pildimaterjaliga nagu ka kaanelt paistab. Pilt traaversist 3 ja 4 laagri vahel.  Ameeriklastel oli selle ajani K2 palju ja piisavalt kehvasid kogemusi. Tippu ei olnud jõutud ja natuke ambitsioonikalt nimetetakse raamatus K2-e ameerika mäeks võrdluses brittide Everesti ja sakslaste Nanga Parbatiga. Julgen uskuda, et itaallastel oleks siinkohal kõva sõna sekka öelda.

Igal juhul 1938, 1939 ja 1953 aastal olid ekspetsid lõppenud kehvalt. 30ndatel käis kähmlus liidrirolli ja selle üle kaeda kaasa kutsutakse. Huston 38 ja 53 aasta juht ei saanud kuidagi läbi Fritz Wiessneriga. Wiessner, aga olu tõenäoliselt tol ajal USA kõige kibedam käsi. Tõusis 8400 meetri kõrgusele ja jättis tippu minemata, et säästa teda saatnud Pasang Dawa Lama elu. Pärast muidugi sattus Dudley Wolfi surma tõttu igatsugu mudaloopimisse.

53 aasta ekspetsi tähtsõnad olid muidugi Pete Schoening'u kirkajulgestus ja Art Gilkey surm.

78 aastal jõudis ekspeditsiooni 12-st liikmest tippu 4 Lou Reichardt, Jim Wickwire, John Roskelley ja Ridgeway. Nenede eesmärgiks oli uus marsruut, millele poolakad olid varem alla jäänud. Sama juhtus ka ameeriklastega, tehti traavers Abruzzi marruudi lõpu-ossa ja sealt tippu. AAC Journal artikkel

Ridgeway oli 1976 aasta Everesti ekspeditsioonil jäänud tipu pundist välja ning oli nüd tahtmist igati täis. See peegeldub ka Last Stepis. Püüdes olla objektiivne kirjeldab ta üsna detailselt nii logistikat, kui ka inimeste vahelist kisklemist. Kuidas ikka tehti ära, kes millisesse laagrisse jääb, kes kellega ühes telgis on ja miks keegi mölakaks osutus või jäigi. Ühesõnaga konkurentsi ja individualismi keeruka maailma põimumine ühise eesmärgi nimel ning kired selle ümber. Loomulikult mõjutab tonaalsust, et autoriks  on tippu jõudja võitja. lahe energiline värk, mitte brittide ilustatud "koloniaalraport".

Muuseas lugemissoovituse andis mulle T.R, kes olla lugenud raamatut, kuna S. selle mingist laagrist või kusagilt tuuripani!

1939 aasta dok-kaadrid.

KOMMENTEERI

Ülo Kangur väga kogenud matkaja ja Harju Matkaklubi tulihingeline eestvedaja on kahetsusväärsel kombel hakkama saanud fopaaga, millest ei saa, ega ei tohi mööda vaadata. Delfi Reisikirja rubriigis on ta avaldanud artikli Isa mälestuseks Kazbeki tippu. Artikkel on kirjutatud meie stiilis, vaheldumisi isiklike tagasikaemustega. Ülo Kangur kirjeldab tipupäeva järgmiselt, tsiteerin: "Neljandat ehk tipupäeva alustame kergete tipukottidega pimedas kell 3.30 mägihotellist. Otsmikulampide valgel lookleb meie ’jaaniusside’ rivi tuttaval rajal. /..../ Kazbekil käisid Kaire Roop, Hannes Oja, Lauri Stern, Marek Ojasalu, Meelis Tapo, Jüri Lusik, Kaido Plovits, Martin Suga ja allakirjutanu. Nii mõnelegi nõudis see eneseületamist ja tugevat tahtejõudu. Samal päeval laskusime mägihotelli, Bethlemi hütti. Kokku tuli tipupäeval käiguaega 14 tundi."kazbek

Oma blogi sissekandes 11. augustist 2013 kirjeldab Ülo Kangur samuti Kazbekil käiku ja tippu jõudmist. Seda järgnevalt: "2. augustil 2013 tõusis allakirjutanu 10- liikmelise Eesti matkagrupiga Kazbeki mäe tippu. /........../ Tippu jõudsid kõik 9 alustanud eestlast:  Kaire Roop, Hannes Oja, Lauri Stern, Marek Ojasaluy, Meelis Tapo, Jüri Lusik, Martin Suga, Kaido Plovits ja allakirjutanu."

Mida kordab ka oma blogi sissekandes, 9. novembril 2013: "Tippu jõudsid kõik 9 tõusu alustanut: Kaire Roop, Hannes Oja, Lauri Stern, Marek Ojasalu, Meelis Tapo, Jüri Lusik, Kaido Plovits, Martin Suga ja allakirjutanu. Nii mõnelegi nõudis see eneseületamist ja tugevat tahtejõudu."

Tahes või tahtmata on Ülo Kangur loonud mulje, et antud alpinistlikul tõusul kõik osalejad jõudsid mäe tippu ja tegemist oli 100 protsendiliselt "eduka" tõusuga.

Mul on kindlad andmed tippu tõusnute käest, et see päris nii siiski ei olnud. Kaire Roop väidab oma FB lehele, et tippu jõudsid 6 reisil osalenut. "KaiRe Roop Tipus käisid: Hannes Oja, Lauri Stern, Marek Ojasalu, Meelis Tapo, Kaido Plovits. Mina ka aga hirrrrrrrrrmus oli. "

Sama on mulle väitnud Hannes Oja e-posti teel ja vestluses.

Tasub tähele panna, et tippu jõudnute hulgas ei olnud Ülo Kangurit ennast ja seega ei olnud tal ka kahjuks võimalust nautida väga kaunilt nii Delfi artiklis kui ka oma blogis 9. novembril 2013 kirjeldatud vaadet: "Kogu Kaukasuse peaahelik nagu peopeal, hea ilmaga näed Euroopa ja Venemaa kõrgemat tippu Elbrust ja teisel pool lõpmatut tasandikku. Võimas, võimas vaade 5047 meetri (mõnedel andmetel 5033 m) kõrguselt".

Alpinismis ja mägironimises on läbi selle ajaloo esinenud juhtumeid, kus ronijad ilustavad ennast või oma tegemisi sündmustega, mis ei ole tõesed  või ei põhine faktidel. On ka kuulsaid näiteid Christian Stangl, Benoît Chamoux, kes siis erinevatel motiividel on eksinud oma väidetes tippu jõudmise osas. Esimesel oli võimalus oma eksimus parandada, teine kahjuks sellist võimalust ei saanud.

Eestis on mägironijate kogukond pisike. Üksteise tegemisi teatakse ning tuntakse. Tuntakse ka inimesi väljaspool Eestit, kes tegelevad mägironimisega. Sellised väikesed, kuid põhimõttelised ebatäpsused ei jää kunagi kalevi alla. Mis on Ülo Kanguri motiivid ma ei tea, ega hakka siin analüüsima. Analüüs oleks pigem Matkaliidu teema, mida nad võiksid teha ja arutada oma aastakoosolekul Veneveres.

Ülo loodetavasti sa sätid statistika õigeks ja parandad, kas teadlikult või teadmatusest loodud mulje asjaoludest, mida ei esinenud. Mõistad, et Sina Õpetaja, reisijuhi ja kogenud matkajana oled eeskuju ja lood oma käitumisega mudeleid, mida nooremad ja Sinu õpilased usuvad ning järgivad või siis, õpetajale halvemal juhul, heidavad kõrvale, kui väärtusetuid igandeid.

Ausus peab olema Eesti mägironimises üks põhiväärtusi.

TÄIENDUS

1. Kõigepealt lisan väljavõtte Ülo Kanguri e-kirjast mulle :

"Tere Kristjan-Erik.
Kazbeki tipust jäi sel aastal mul ja kahel kaaslasel mõnikümmend meetrit puudu. Meile oli olulisem ohutus, eriti halva ilma tõttu. Ja mõned eriti väsinud inimesed. Saatsin põhigrupi (6 inimest) Hannes Ojaga alla ja jäin ootama. Ootasin ära viimased laskujad (Kaido Plovits ja Kaire Roop) ja laskusin koos nendega samuti alla.
Grupi arutelul Stepansminda külas /........./ leidsime koos: et ilmastikku arvestades võib praktiliselt kõiki lugeda tipus käinuteks.
See ei ole muidugi ametlik.

Kõigis Teie tsiteeritud allikates on kirjas 'Kazbekil käisid Kaire Roop, Hannes Oja, Lauri Stern, Marek Ojasalu, Meelis Tapo, Jüri Lusik, Kaido Plovits, Martin Suga ja allakirjutanu.'
Mul pole mingit vajadust petta, sest eelmisel aastal samal ajal oli tipus tõesti väga ilus."

2. Rääkisin asja üle Üloga ka telefonitsi, tema initsiatiivil. Ülo selgitas ilmastiku olusid, grupi liikumist ja matka olusid. Samuti loogikat, miks kõigi tõus oli "põhimõtteliselt tipu vääriline".

3. Vaatasin üle Ülo veebilehtedele tehtud muudatused ja seal ei kajastu tõepoolest enam ülalosas viidatud väide, et kõik päris tippu välja jõudsid.

Usun, et Ülo, kogemustega matkajana ja tõelise korüfeena, kedagi sh avalikkust petta ei soovinud, vaid lähtus pigem loogikast, et tema grupp, kelle ta ka täies nimes ette loetles, käis mäes ja viimane samm tipule oli pigem esoteerilist laadi. Võib olla on tegemist ka natuke erinevate põlvkondade ja stiilide vahelise mõttemaailmate põrkumisega.

Igal juhul on mul hea meel, et Ülo võttis vaevaks asja tähele panna ning korrigeeris sõnastuse täpseks - nimetades grupiliikmed, kes matkal osalesid ja tõepoolest Kazbekil matkal käisid, omistamata neile kõigile tippu jõudmist.

PS. tuleb veel märkida, et näiteks nõukogude süsteemi puhul ei lubatud matkajaid tava matkadel üldse tippudesse, vaid nende osaks olid kurud. Ja kui mõnda tippu tehti salaja, siis tuli seda ka "ametlikult" salajas hoida. Sellest võib-olla ka nn ajaloolis-filosoofiline vaatenurga erisus tipu väärtusest.

Teema on siin kirjutaja jaoks leidnud lõpu. Tore, et sellised vaidlused ikka lauale kerkivad - on statistika lõpuks selge ja ainest mõtlemiseks.

 

KOMMENTEERI

Leidsin arvutist ühe vana märgukirja, mille kunagi kokku sättisin ja postitasin. Tekkis seos e-kirjaga [JKA] mõtleme veel, N 4.04.2013 23:02.

Ehk on põhjust meenutada 9 aasta taguseid mõtteid, kui palju siis ikkagi on vett merre voolanud.  Ja ehk on kellegile innustuseks, vastu vaidlemiseks või muidu jauramiseks kasulik!

!

"teema:        jk alpiklubi

kuupäev:   27.04.2004

cc:

Tere Jaan,

Kuigi ma ei ole JK Alpinismiklubi liige, loen ennast lähedalseisvaks isikuks ja elan kaasa klubi kordaminekutele ja tegemistele. Seega seoses Klubi tänase üldkoosolekuga ja Sinu klubilistis esitatud palvega, panen mõned arvamused paberile sulle ja vajadusel ka teistele mõtlemiseks ja aruteluks. Paljud seisukohad võivad tunduda triviaalsed ning lihtsustatud, kuid alati selleks, et minna edasi tuleb vaadata tagasi põhitõdede juurde. Paljuski ei ole arvamustes uut, kuid loodan et leiad innustust.

Võtan seisukoha, et hetkel on JK Alpiklubi klubiline tegevus mõneti ebaaktiivne, seda arvan tulenevalt klubiliste kooskäimiste sagedustest, ühistreeningute arvust, klubiliikmete entusiasmist klubi esindamisel Eesti sisestel ja välistel üritustel, arendusprojektide vähesusest ja põhikoormuse laskumisest Sinu õlule.

Soovisid nägemuse Klubi tegevuse kohta kuni aastani 2006, sh arvamused ja ettepanekud: koolist, õppereisidest, võistlustest, klubi kodukast, tööst algajatega, meelelahutuste, organiseerimistest, klubi reklaamist jms.

Kodulehel viitate, miks käite koos ja mis on klubi eesmärgid tulenevalt põhikirjast. Vastuvaidlematult on eesmärgid ja põhjused õiged, kas piisavad?

Esmatähtsaks pean klubilise liikumise puhul liikmete soovi teostada ja saavutada samas tegevusvaldkonnas mingisuguseid ühtseid eesmärke. Sealjuures üheks olulisemaks komponendiks õige inimkooslus, st meeldiv ja arendav seltskond, mis liigub neid huvitavas suunas.

Klubisse kuulub väheke alla 60 inimese, mis on suur hulk kui silmas pidada, kui erineva taustaga oma igapäeva tegevuses Klubiliikmed on. Selline kooslus peaks andma ühisjõu ehk sünergia. Ühisjõud ei teki muidu kui kõik osalised on sellest huvitatud.

Põhiküsimuseed ongi:

Miks klubi tegutseb?

Mis on tegevuse eesmärgid?

Kuidas neid saavutada?

ALUS

Klubi keskendub alpinismile, mis on Eesti tingimustes mõneti pretensioonikas ja väga kitsas tegevusvaldkond. Alpinism on looduses liikumise viis. Teeksin ettepaneku mõelda klubilise tegevuse laiemale alusele, mis võiks Klubiliikmeid ühte liita. Arvan, et klubi põhieesmärgiks peaks olema loodushuvi ja looduses liikumise propageerimine, millest olulisim osa oleks keskendumine mägironimisele. Kõrvale ei tohi jätta mägimatkamist ja matkamist, kui looduses liikumise viisi üldse. Propageerides matkamist suurendab Klubi isikute ringi kes võiksid pühenduda lõpptulemisena mägironimisele (alpinismile).

Klubi peaks toetama igasugust looduses liikumise viisi nii sõnas kui teos. Ehk pakkuma abi nt. reisikava koostamisel, kaardimaterjalide osas, hiljem peaks iga Klubiliige osavõtnuna üritusest seda ka teiste Klubiliikmetega jagama.

KLUBILIIKMED

Alpiklubi juhatuse kohustus on rakendada Klubiliikmeid tegevusse klubi eesmärkide saavutamiseks. Juhatus võiks määrata võtmeisikud valdkondade osas, kes millega tegeleb, ei pea olema juhatuse liikmed, nt Meedia, Varustus, Klubiruumid. Ehk väga erineva taustaga Klubiliikmed omavad väga palju kasulikku teavet ja oskusi klubi jaoks, mille jagamine tuleb neile teha naudinguks.

Klubiliikmed on jaotatud mõneti kunstlikult algajateks ja tegijateks, mis ei ole kohane. Kõik, kes on klubiliikmed on selle klubi väärilised. Klubiliikmete seast peaks välja kasvama juhendajaid-instruktoreid. Seda võib alustada lihtsamast köietööjuhendaja ja kaljuronimise juhendajate väljaõppest, alustuseks võib teenust ka sisse osta.  Kvaliteetsete Klubiliikmetest (sertifitseeritud) isikute olemasolul on nad ka finantsallikaks klubile.

Klubiliikmed on enamikus täiskasvanud, klubi peaks suunama oma tähelepanu rohkem tööle noortega.

MÄED

Klubil on välja kujunenud ja aasta-aastalt laienenud erinevates mägedes käimise võimalused. Väga positiivne, kuid klubi vajab mägironimise edendamiseks ettevaatavat tugevat tegevuskava, mis võiks näiteks sisaldada väga pikaajalisi ja kõrgeid eesmärke nt. Lumeleopardi programm, Esmavallutused (Hiina), Mägironimisliidu loomine selle UIAA liikmeks asumine, alpinismi instruktorite koolitusprogramm.

Treeningud, klubi peaks tunnustama ja võtma ette jõupingutusi ühistreeningute korraldamiseks ja seda mitte ainult mägironimise alal, vaid ka üldist füüsilist võimekust tõstvalt (jalgpall, rattasõit jne.)

VÕISTLUSED

Klubi korraldab päästetööde võistlust ja jääronimise võistlust, mis on äärmiselt vajalikud tehniliste oskuste arendamiseks ja kinnistamiseks. Klubi peaks leidma ka teisi väljundeid võistluste korraldamisel, mis võiksid toimuda seeriavõistlustena. Nii võiks näiteks täita senini tühja koha tehnilise jääronimise (raskusronimine) vallas, samuti võiks mõelda lihtsamate matkatakistus ja selgitus võistluste korraldamisele linnainimestele. Osaleda seiklusspordivõistluste korraldamisel või korraldada neid ise. See annab klubile rahalist tuge ja tuntust. Mõelda võiks taoliste võistluste korraldamisest koolilastele.

MEEDIASUHTLUS

Klubi vajab konkreetset ja detailset meediasuhtluse programmi, sh. kindlaks määrata missugustel üritustele klubi soovib toetust anda inimressursi osas, missuguseid ise korraldada ja missugustest osa võtta. Luua meedia sündmusi.

Minule teadaolevalt kuulub Klubiliikmete hulka elukutselisi PR-inimesi kes võivad valdkonnaga tegeleda.

KLUBI PUBLIKATSIOONID

Klubi peaks mõtlema oma rahalise olukorra tugevdamisele välja andes erinevaid publikatsioone. Võivad olla täiesti suunatud nt. üliõpilastele mingisuguse teatud kindla maruruudi osas (odavad), kalendrid, pildiraamatud jne.

KLUBI KODULEHEKÜLG

Kodulehekülg on väga hea kujunduse ja sisuga, ometigi jääb puudu dünaamikast, seda eriti pildimaterjali ja reisiülevaadete osas. Reisiülevaated võivad sisaldada ka matku Eestis jne.

SPONSORLUS

Klubi vajab pika-ajalisi sponsorsuhteid, Klubile vääriliste organisatsioonidega, sponsoreid tuleb pidevalt “toita” ja informeerida. Klubi peaks aktiivselt sisenema valdkondadesse, millele on võimalik taotleda EL ja riikliku või kohaliku omavalitsuse toetusi.

Kokkuvõtvad ETTEPANEKUD

  1. Formuleerida klubi missioon (mida klubiliikmed endas kannavad ja mida soovivada teistele edasi anda), Visioon (ideaalpilt kuidas seda teha, lühisõnaliselt), leppida kokku 3-5 strateegilist peamist eesmärki mida saavutada aastate 2004-2006 jooksul,
  2. Formuleerida klubitegevus laiapõhjalisemana, mitte ainult alpinism, vaid mägironimine, mägimatkamine, matkamine
  3. Kasutada ära Klubiliikmetest tulenevat ühisjõudu – tuleneb otseselt klubi juhatuse aktiivsusest igapäevases suhtluses Klubiliikmetega. Klubiliige peaks võtma rohkem vastutust, kui aastamaks,
  4. Tegeleda aktiivselt klubiruumide arendamise, kooskäimise koha väljatöötamisega, sh. oleks klubil vaja oma õpperada või ronimiseseina – vajab konkreetset projektijuhtimist ja isikuid kes klubiseesvastutavad asja eest ja ajavad teemat.
  5. Klubi vajab tegevuskava instruktorite kasvatamiseks.
  6. Klubi vajab tegevuskava kuhu soovib jõuda. Klubi juhatusel peaks olema selge arusaam mida ja kelle jaoks arendatakse, ning sellest ka klubiliikmeid teavitama, mitte ainult e-posti kaudu, vaid ka rutiinsetel koosolekutel.

Jaan asi mida ajad on õige ja hea, jaksu koosolekuks ning inimeste innustamiseks.

Kristjan-Erik"

KOMMENTEERI

Lebedevi väide:
"В классификаторе маршрутов на горные вершины [11] одна и та же вершина продублирована сначала под именем "пик Пасор", а потом под именем "пик Таллин"."

Mart Kaineli Firni listi saadetud Spordilehe artikkel 9. juuli 1984

1 Kommentaar

Kui sellise külma ja talvise ilmaga ning vabariigi aastapäevajärgses pohmeluses ei suuda keegi leida endas motivatsiooni välja minna, siis soovitan lähimast ajakirjandusväljaandeid müüvast asutusest (Kalamaja inimeste jaoks on see R-Kiosk) kaasa haarata värskeim GO Reisiajakiri (mitte segamini ajada Georg Otsa initsiaalidega). Mõnikord on juhtunud, et GO ajakiri on pisut liiga kaldu automatkajate (kergelt küll kahtlen, kas on paslik neid kahte sõna - auto ja matk - ühes ja samas lauses üheskoos üldse kasutada, aga riskin siiski lugejate pahameelega), palverändurite, allveesukeldujate ja surfisõprade poole. Aga viimane GO oli täitsa õnnestunult välja kukkunud isegi minu kui alpinismiga põgusalt kokkupuutunud inimese meelest.

Peamise panuse selleks annab ilmselgelt intervjuu Vello Pargiga (10 lk!), kes on muuhulgas ka üks Firni asutajatest. Räägib seal pikalt-laialt oma alpinismialastest tegevustest ja saavutustest - muuhulgas tegid 5B esmavallutuse Ülem-Svaneetias, poolteist kilomeetrit mööda kaljut, üldine nurk oli negatiivne,

"Mäletan, et lasin õhtul rohelise raketi, kuna raadiot ei olnud. See põrutas ülevalt vastu lage, tulevihm tuli kaela, õnneks jäi telk terveks"

samas on mehel ka tõsine Antarktika-pagas, sealhulgas elas üle ka traagilise tulekahju Vostoki jaamas 1982. aastal.

„Tulekahju lõi viinapudelid lõhki. Tõime selle külmunud känkra tuppa ahju juurde ämbrisse. Seal see sulas üles, klaasikillud langesid põhja ja meie kulbiga võtsime siis viina“

Lisaks saab lugeda esimest osa mägedeloost Marx ja Engels (6 lk), mille autoriks on paberite järgi Hannes Oja, keda küll Balticumile esitatud Marxi marsruudikirjeldus millegipärast osalejate hulka ei arva. Seega tundub, et kui isegi teksti kirjutamisega võis ta enam-vähem hakkama saada, siis fotode tegemine (mille autoriks ta samuti on tituleeritud) võis tal küll Eestis olles päris raskeks osutuda. Päris tabavalt kirjutatud loo esimeses osas jõutakse välja baaslaagrisse minekuni ja muuhulgas tulevad välja ka selle reisi tegelikud ajendid:

„Tadžikis on vägagi aktsepteeritav õllepoliitika, pealinnas maksavad kõik õlled 0,45 eurot olenemata sellest, kas ostad poest, keldrikõrtsist või keskväljaku fontääni kõrvalt välikohvikust. Olgu selleks siis pooleliitrine importõlu, peamiselt vene või kohalik või üheliitrine kohalik Zim-Zim“

Veel võib oma silmaga vaadata seda, mis juhtub siis, kui väga külma ilmaga ilma kinnasteta lund kühveldada (alla 16a ei soovita – see võib ülimalt negatiivselt mõjutada sinu otsust suureks saades alpinismiga kätt proovida!). Samas tasakaalustava ajakirjanduse musternäitena on kõrvallehel üles loetletud alajahtumisega võitlemise meetodeid.

„Matkadel pole üldse vale, kui alajahtunule poeb keegi kaissu.Usun, et ei ole tarvis meelde tuletada, et kaissu võtmine ja kaissu minemine toimub paljalt. Vana tšuktši kombe kohaselt“

Kui mägedega seotud teemad kõrvale jätta, siis muude huvitavate asjade seas kutsub Kaasanis ühe ülikooli rektor hr Muhametšin kõiki külastama tatarite maad,

„Noormeestele võib öelda, et tatari neiud on kõige ilusamad. Noormehed võivad julgesti siia sõita, tatarlannad on tõesti kenad"

Olev Remsu räägib imelistest kohtumistest Novgorodis

“Muuseumimaja on müügis, selle ostab ära üks rahajõmm, teeb siia bordelli,“ vahendas autoparandaja lõõpival toonil ümbruses levinud kuulujutte. „Tulite liiga vara.“

ning Patagoonia jalgratturid kiidavad sealset külalislahkust.

„Peagi saabus peremees, kes meid sisse lasi, näitas ette oma olematud toidutagavarad (mõned munad, sibula ja saia), viitas veiniriiulile ning lahkus. Sellise elamuse eest oleks valmis kohe uusi raskusi kogema“

Tehnilisele innovatsioonile panevad pidurit Kristjan-Erik Suurväli

„2000.aastal soetatud MSR räätsad on ka täna täiesti konkurentsivõimelised – mina oma valikut ei muuda“

ja fotograaf Assar Jõepera.

„kompaktsete digikaamerate pildikvaliteet, kasutusmugavus ning videovõtte võimalus kaaluvad tihtipeale kohmaka peegelkaamera omadused üles“

Üks asi jätab veidi mõru maitse ka suhu. Nimelt 2006 aastast pärit Fred Jüssi pildiga GO esikaas kuulutab hinnaks olevat 39 krooni. Samas viimane GO number maksab juba 3.70 eurot – hinnatõus seega 48%.

Aga pole hullu, jätan õhtul pubis ühe õlle ostmata, olengi juba plussis!