13 mai Dhaulagiri

8167 m Dhaulagiri I, Nepaali territooriumil. Valge mägi- sanskritis, Tormide Mägi valgele mehele. Läänemaailm uskus siiralt 19 sajandi alguses [1808], et Dhaulagiri on maailma kõrgeim tipp 30 aastat hiljem usk muutus ja Dhaulagiri asemel sai selle tiitli ajutiselt Kangchenjunga.

1950 aastal osutus Dhaulagiri ülejõu käivaks prantslastele, kes nägid mäe lõunanõlva, tegi ühe lootusetu retke ja olid siis sunnitud tõusma Annapurnale ja olema esimesed inimesed üle 8000 mäe tipus.

1953 aastal üritasid šveitslased [Akademischer Alpen Club Zurich] läheneda mäele läänest Mayangdi Khola kaudu - tuginedes prantslaste luurendmetele. Järgnev saaga on nn "Pirni torni" saaga saanud nime pirni kujulise astangu järgi 7800 m peal.

1954 aasta kevadel proovisid mööda sama marsruuti argentiinlased leitbnant F. G. Ibanez'i juhtimisel, kes sinna ka oma elu jättis.

1955 aastal sakasa-šveitsi ühisekspets, mis jõudis 7400 m peale.

1956 üritasid argeniinlased ja jõudsid 7600 meetrile.

1958 aastal proovisid kätt jällegi šveitslased ja jõudsid umbes 7550 peale. Selle ekspetsi järel jõuti ka arusaamale, et lääne ribi üle põhjaseina ei pruugi kõige otstarbekam olla ning kirde hari tundub lihtsam.

1959 aasta Austria ekspeditsioon tõusis mööda kirde harja 7800 meeti peale. Oma kolmandal ekspeditsioonil Dhaulagirile olnud sirdar Pasang Dawa Lama tunnistas mäele tõusu, aga hoopiski võimatuks.

Kirjelduste järgi jõudsid esimesed alpinistid Dhaulagiri tipule natuke enne keskpäeva 13 mail 1960, tõustes mööda kirde harja. Kurt Diemberger, Peter Diener, Ernst Forrer, Albin Schelbert, Nyima Dorji ja Nawang Dorji.

Sageli viidatakse sellele ekspeditsioonile kui Max Eiselini poolt juhitud Šveitsi/Austria ekspeditsioonile, mis on pooltõde. Ekspeditsiooni kuulusid peale juhi veel - teised šveitslased Ernst Forrer, Ernst Saxer (piloot), Jean-Jacques Roussi, Albin Schelbert, Michel Vaucher, Hugo Weber and Emil Wick (kaas-piloot ja mehhaanik), Austriast Kurt Diemberger, Saksamaalt Peter Diener, Poolast Dr. Georg Hajdukiewicz ja Adam Skocylas ning USA-st Norman G. Dyhrenfurth. Kõik võisid olla küll sõbralikult ühtekeelt kõnelevad inimesed, kuid vaevalt Šveitsi-Austria ekspets.

Vaieldamatult jättis Austria jälje ekspeditsioonile tolleks ajaks juba Broad Peak'le esmatõusu teinud Kurt Diemberger (1957), kes on üks kuulsamaid alpiniste planeedil maa ja koos Hermann Buhli'ga ainus kes teinud 2 esmatõusu 8000'le. Muidugi Herman Buhl jõudis  tegelikult Broad Peakile, siis kui teised juba laskusid ja just Kurt Diemberger oli see, kes pööras otsa ringi ja läks koos Buhliga uuesti tippu. 

1960nda ekspeditsioonil kasutati esmakordselt õhu tuge, ehk lennati sisse ja veeti provianti lennukiga Pilatus-Porter PC-6, tehtud šveitsis spetsiaalselt kõrgmäestikus lendamiseks. Lennukit nimetati Jetiks, kuna oli kindel plaan teha luuret ka kuulsa lumeinimese leidmiseks, mis aga ebaõnnestus. Tänapäeval võib tundud see üsna lihtne, kuid tollajal mil Nepaal veel sugui nii lahke välismaiste ekspetside osas polnud oli see tõeliseks läbimurdeks.

Ekspetsist lühidalt 29 märtsil lendasi Max Eiselin ja Kurt Diemberger plaan oli lennata 5700 meetri peale, kuid sisse lennu ajal mõtlesid mehed ümber ja läksid 5200 m peale Dapa sadulale või Dambush'i sadulale nagu seda nimetas Hertzog. Ilmselgelt oli seda ka palju sest järgnevatel päevadel olid mehed täiesti läbi vedelesid telgis ja olid võimetud minema lennukile vastu, mis tõi lisa provianti. Hoolimata sellest toodi kraami ja mehi juurde kes läbisid kõik šoki-aklimati, peapöörituste, iivelduste ja oksendushoogudega. 4 aprillil tehi esimene lend 5700 peale kuhu loodi järgmine baas. Lendas Jeti hästi aga lõppeks [5.mail] ütles tal mootor ülesse ning lennuk kukkus alla, keegi viga ei saanud. Siis asuti tagavara plaani juurde ning toodi kogu varustus jalgsi sisse.

6600 peale loodi III laager, umbes 7000 m peale loodi laager IV ja V laager tehti 7450 m peale. esimene tipuüritus tehti 9 mail, kuid see ebaõnnestus, kuna 7600 meetri kõrgusel muutus hari järsuks ja tehniliseks, mida ei osatud oodata. Otsustati tõsta viimane tipulaager umbes 7800 meetri kõrgusele. sellelt kõrguselt alustati 12 mail tipu üritust. Kuus meest istus 2-mehe telgis ning ootas hommikut. Kell 8 oldi valmis tõusuks ning tehti tipp ära.

23 mail jõudsid tippu 6:30 õhtul Michel Vaucher ja Hugo Weber alustades tõusu V laagrist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga