Juba ammu ei ole treeningust kirjutanud. Esiteks on põhjus selles, et Kõrvemaa jooks mõjus organoomile täiesti ootamatul viisil. Väsimuse tekkega. Tõenäoliselt on tegemist ealistest iseärasustest, lumetust talvest ja jonnakusest tuleneva arusaamatusega. Kusjuures kahtlustan, et lumetul talvel on siin põhiroll, mis oma valguse vaegusega on loonud tohutu kevadise päikese käes vedelemise vajaduse tunde. [mis pärsib ka igasuguse intellektuaalse töö realiseerumist tegelikkuseks]
Ühesõnaga talvine jõusaali treening on kulmineerunud kehamassi tõusuga 90 kg-ni, mis aeg-ajalt küll langeb 88-ni – kuid ajutiselt. Rasvasisaldus õnneks ei ole ülisuur (muidugi, mitte arvestades kaljuronija standardeid), vaid kõigub kusagil 15 ja 16 % piirimail.
Tava nädal näeb hetkel välja nii – 2 kuni 3 korda lõunast jõusaali, mis piirdub ainult toonuse hoidmisega st kava on umbes selline:i 5 minti soojendust, 10 lõuga, rinnalt surmine vastavalt tuljule 75-95 kg 3 seeriat, biitseps 30-35 kg, triitsepos masinaga 60-70 kg või prantsuse surumine, hantlitega kaldpingil rinnalihasele 22 kg, rebimine 40-45 kg ja vahel kiire seeria 30-35 kg. Gruusia niitmine 27 kg ja jõutõmme 100-125 kg.
Jooksu nii palju kui tahtmist on, aga mitte vähem kui 4 korda nädalas. Ainult kross, koos tõusudega.
Vanakal seljakotiga trampimist 15 tõsu – nats alla tunni. Paneb hästi säärmarja täis.
Puhkust rohkem kui varemalt vahest isegi 2 päeva ilma trennita. Mis teeb muret on muidugi see, et õlle ei matse ühe pudeli ärajoomisega on juba raskusi. Võibolla on asi vitamiinides, mida organism saab mujalt ja õlut enam sugugi sisse ei lähe.
Hea tunne on seda näitab ka asjaolu, et tavalisel krossijooksul kipub kilomeetri aeg ikka alla 5 minuti minema, ilma pingutuseta.
Trennis näeme!
