15 mai 1955 Makalu [8485m] Nepaali-Tiibeti piiril.[singlepic=120,320,240,,center]
Lõppeks ometi on jõudnud järg tuttavate kangelasteni. 1953 aastal oli võidujooks Everestile lõppenud. Britid olid saanud oma tahtmise, kuid natsionalistlik ärplemine 8000 tippude ümber sellega ei lõppenud. Itaallased said loa K2-le, brittidel oli edu sees Kangchennjungag,a kuna nad olid sinna juba luureretke teinud. Seega ei jäänud prantslastele muud valikut kui kõrguselt neljas, mis siiski oli tähtis, Lhotse või viies Makalu. Lhotse langes kohe ära – [singlepic=119,320,240,,left]Terray sõnade kohaselt polnud see muu kui Everesti ühe nõlva pikendus, millest 3/4 tõusuteed oli ka juba brittide ja šveitslaste poolt sisse tallatud. Seega oli nn objektiivseks valikus prantslastele Makalu, kuna see oli tolajal suhteliselt isoleeritud [22 kmi Everestist idas], avastusretke nõudev iseseisev ning kaunis mägi.
Kaks gruppi olid käinud uurimas Makalu lääne nõlva ning nende info kohaselt oli tegemist raske mäega. Comite de l’Himalaya esitas avalduse 1954 aastaks, ent siis tuli välja, et Nepaali valitsus oli selle juba andnud ameeriklastele ning prantslased said oma korra 1955 aastal. Kuna ameeriklaste punt oli nn vähekogenenud ja alafinatseeritud ei võtnud prantslased eriti tõsiselt nende lootust tipule jõuda. ameeriklased proovisid kagu harja ja ebaõnnestusid.[singlepic=122,320,240,,center]
Samala ajal oli ka piirkonnas Uus-Meremaa ekspets Hillary juhtimisel ning nad tegid piraat tõusu, mis katkes küll “madalal” 7000 meetri peal.
1954 aastal tegid prantslased nn luureretke enne talve algust. Ekspetsi juhtis Jean Franco. 1954 aasta aprillist -juunini tegelesid prantslased brittide hapniku aparaadi täiustamsega. nende eesmärgiks oli muuta seda kergemaks ja ökonoomsemaks. Luureekspetsi käigus tehti tõusud mitmetele ümbritsevatele tippudele. Milledelt sai ka marsruuti vaadata. Prantslased jõudsid järeldusele, et parim marsruut spiraalne tõus algusega loode seina jalamilt loode ribi põhja küljele (sama mis uusmeremaalastel) ja siis põhjaseinale mille ülemist osa nad ei näinud.[singlepic=121,320,240,,left]
Kiirelt sätiti ülesse 3 laagrit, millest viimane oli umbes 6400 m peal ja sai ABC-ks. Iv laager sätiti 7000 peale jääkose keskele ning seejärel ületati uusmeremaalaste kõrgeim punkt ning tehti V laager loode ribi põhja küljele 7500 m peale. Il oli ilus ja selge enty temepratuur hakkas langema ning III laagrist kõrgemal ei tõusnud see enam kõrgemale kui -20 kraadi.
1954 aastal õnnestus Francol ja Terray’l koos kahe sherpaga tõusta Kangshungile ehk Makalu II’le ning kuna nad ei tahtnud lahkuda ilma normaalse suure mäe tippu jõudmata tehti ka tõus 7797 m Chomo Lonzo tipule. terray kirjeldab kuidas enen tõusu valitses telgis -30 temperatuur ja neid ootavad sherpad olid üpris kindlad, et Couzy ja Terry Chomo Lonzolt tagasi ei pöördu, aga tulid. Järgmise aasta ekspetsiks oli seega hea alus tehtud.
1955 vedasid prantslased baaslaagrisse 11 tonni varustust. Mägironijad veetsid 4900 m ja 6000 m vahel kuuaega aklimatiseerudes. Laagrid tehti samam moodi nagu eelmisel aastal V laagrisse viidi poolteist tonni varustust ning VI tipulaagr sai 7800 meetri kõrgusele. III ja V laagri vahe oli suures osas tugiköite süsteemidega ühendatud. Esimeseks tipu tõusu paariks sai Lionel Terray ja Jean Couzy [mõlemad olid osalised ka herzogi Annapurna tõusul]. Enne tiputõusu öö oli olnud küllalt külm telgis -33 kraadi. [singlepic=123,320,240,,right]Mehed kasutasid ööläbi hapniku aparaate ning väidetavalt oli öö möödunud “küllalt mugavat”. 15 mai hommikul kell 7 asuti teele ning umbes kella 11 olid mehed tipus. Terray sõnade koaselt oli see talle pea-aegu pettumus, et tipu tõus ja kogu ekspeditsioon nii lihtsalt läks.
16 mail tõusid tippu Jean Franco, Guido Magnone ja sirdar Gyalzen Norbu ning 17 mail Jean Bouvier, Pierre Leroux, Serge Coupe ja Andre Vialatte. Esimest korda 8000 mäe tõusude ajaloos oli kogu tõusu lääne meeskond jõudnud tippu.
Makalu on prantsuse alpinismile kurblooliselt oluline. 2006 jaanuaris jäi kadunuks Makalul talvist soolo tõusu üritanud prantsuse alpiäss Jean-Christophe Lafaille.
Kohustuslik Kirjandus: Lionel Terray, Conquistadores of the Useless
[singlepic=124,320,240,,left]
