Olin lihtsalt vahepeal töö ja spordilaagris Frankfurdis. Suure sebimise kõrvalt jäi järjejutt 8000ste esmatõusudest soiku. Parandame vea.
[singlepic=134,320,240,,center]
Niisiis, kunagi maailma kõrgeimaks arvatu, imposantne Kangchengjunga. Näha otse Darjeelingist, Sikkim India. 8586 meetrit merepinnast. Või nagu kirjutas Dyhrenfurth 48dal: ” No mountain on the face of the earth can surpass Kangchenjunga for size, magnificence and awe-inspiring grandeur.”
Tõusu katsete ajalugu ulatub üsna kaugele 1905 proovis ajalehekirjastaja Crowley Iirimaalt koos kaaslastega Itaaliast ja Šveitsist Yalung’i liustikku mööda. Neil õnnestus tõusta umbes 6300 meetri kõgusele, siis kukkus üks kandja surnuks ja grupp pöördus tagasi.
1920 aastal proovisid Harold Raeburn ja C.G. Craford edela nõlva mööda, kuid laviinioht 6100 meetri kõrgusel sundis neid katsest loobuma.
[singlepic=131,320,240,,left]Tõsisemate tõusude aeg algas sakslaste laekumisega mäele. 1929 aastal proovis Münheni ekspets Paul baueri juhtimisel, millesse kuulus 9 Bavaaria alpinisti. Nende baaslaager asetses Zemu liustikul Kangchenjungast idas ja tõusuks valiti ida ribi (“Ostsporn“). Nn Ostsporn on jää ja lume ribi mis tõuseb Peak 7700-le ja jätkub (mitte päris) sealt kirde harja põhjaküljelt. Sakslased tegid üle kuu tublilt tööd ja tõusid, pärast raskeid jää ja kalju lõike 7400 meekõrgusele. See oli natuke kõrgemal kui nende laager 10. Kuid siis pööras ilm ära – 5 päeva jutti lumetormi ja otsustati taanduda.
Samal aastal tegi hullu katse ka üksikhunt ameeriklame E. F. Farmer edela nõlvalt Yalungi liustikult Talungi sadula alt. Temast ei ole keegi enam midagi kuulnud.
1930 proovisid šveitslased dr G.O.Dyrenfurti juhtimisel. Nende plaan nägi samuti ette Idaribi tõusu, kuid nad loobusid sellest ja üritasid hoopis loodest, alustades Kangchenjunga liustikult. neil õnnestus tõusta 6400m kõrgusele. See järel satuti laviiniohtlikule nõlvele, kus üks kandjatest ka elu kaotas.
1931: sakslased Münhenist tagasi Paul Baueri juhtimisel. Prooviti sama marsruuti, mida 1929 aastal. Ilm aga osutus loodetust halvemaks ning tingimused olid väga rängad. Umbes 2 kuud tegeleti Ostsporni läbimisega, kaevati isegi tunneleid läbi karniiside. Ekspeditsiooni tabas ka ebaedu kaks šerpat haigestus ja suri. Hermann Schaller ja üks šherpa kukkusid surnuks. Septembri keskpaigaks jõudsid sakslased idaribi kõrgeimasse punkti u 7800m, kuid nende pettumuseks idaribi ei olnud otse ühenduses Kangchnjunga põhja õlaga, vaid kirdeharja ja Ostsporn’i vahel oli 100 m sügavune sadul. Seega ootas neid teiselpool umbes 150-200 meetrine väga järsk ja laviiniohtlik nõlv. Loobuti.
kuni 1931-1939 veel ekspetse, mis ei olnud nii edukad. [singlepic=132,320,240,,right]
1953 aastal, aga šansid muutusid John Kempe ja Gilmour Lewis ronisid naabruses olevat Karibu tippu ning neile näis, et sama aegselt avastasid nad ka hea marsruudi kangchenjunga ronimiseks.
1954 tehti luure ekspets samade meeste poolt ning nende aruande alusel seadis brittid Alpine Club ülesse Kangchenjunga komitee, Everesti kangelase sir John Hunt’i juhtimisel. Ekspeditsiooniga ühines The Royal Geographical Society ning patrooniks sai Edinbughi hertsog.
Britid alustasid Yalungi liustikult 18 aprillil 1955. Esmased tõusu katsed olid pettumuseks kuna marsruut tundus ületamatu. Nad tõusid pärast 3 päeva tööd 6100 m peale alumise jäämurru ala, kuid see tundus nii ebastabiilne, et jäämurru läbimine ei olnud mõistlik. Õnneks leidsid nad läänes kuluaari, mille kaudu õnnestus alumist jäämurdu täielikult vältides jõuda selle kohal asetsevale platoole. 28 aprilliks suudeti teha teine laager alumise jäämurru kohale platoole.
Brittidel oli hulgaliselt šerpasid ja seetõttu oli nende plaan luua niipalju laagreid kui võimalik ning hoida marsruut pidevalt lahti šerpad liikumises ja laagrid varustusega täidetuks.
3-s laager tehti ülemise jäämurru vaskusse serva.
13 maiks oli ekspeditsioon jõudnud umbes 7700 meetri kõrgusele kuhu tehti 5 laager. Oldi tundmatul territooriumil ning edasi plaaniti lõpu tõusu. Plaan näigi ette, et Tom Mackinnon ja John Jackson koos 11 šherpaga varustavad 5 laagri ning nende päeva võrra hiljem tõuseb esimene tipu rünnaku paar George Band ja Joe Brown. Neile järgnevad Neil Mather, Charles Evans, Dawa Tenzing ja 3 šerpat. Viimati nimetatud grupp pidi ülessese panema ka laagri 6 umbes 8200 m kõrgusele. Sealt plaaniti juba tõusu tippu Band ja Brown poolt mööda tipuharja.
22 mail hakati plaani ellu viima, kuid mõningate muudatustega, kuna Jackson oli jäänud lumepimedusse j amõned šerpad lihtsalt haigeks. 24 mail tehti natuke madalamale kui 8200m umbes 45 kraadisele nõlvale kaevatud kitsale lume astangule 6-s laager. Brown ja Band sidusid end ööbimiseks köide ja kinnitasid köe mõlemast ukseavast välja kividele tehtud julgestuspunktide külge.
25 hommikul pärast 8-t alustati tiputõusu. Tiputõus läks peamiselt mööda lund, kuid vahest ka kaljudel. umbes kella 2 pärastlõunal olid nad jõudnud 100 meetri kaugusele tipust. Tehti esimene puhke paus ning veel pärast tunnist liikumist jõuti viimase 6 meetrise kalju lõiguni, nn kuulsa Joe Browni lõheni, mida vist seniajani keegi teine pole roninud. Sealt tipuni oli juba ainult mõned meetrid.
26 mail tõusid tippu Norman Hardie ja Tony Streather.
Miskit head lugemissoovitust riiulist kohe võtta ei olegi.
Kas esimene ekspets ei jätnud lugupidamisest jumalate vastu nn. päris tipus käimata loobudes päris viimastest sammudest sellest austusest kohalike ja sealsete jumalate vastu? KJ ju püha mägi. Hilisemad ekspetsid unustasid pühaduse teema juba ära.