Annapurna 8 091 meetrit üle merepinna. Esimene võetud 8tuhandeline.
Kah mitmepealine Annapurna II 7937 m, Annapurna III 7555 m, Annapurna IV 7525 m Gangapurna 7455 m Annapurna Güney 7219 m.
Prantslased lihtsalt võtsid eesmärgiks ronida 8000ne mägi. Kuna Pakistani ja India vahel käis Kashmiiri pärast andmine ja Tiibetiga olid lood sandid esitasid nad taotluse Nepaalile. Prantslased said loa Gaurisankarile, Dhaulagirile ja Annapurnale.
Kes on lugenud ka eesti keeles ilmunud Maurice Herzogi “Annapurna, esimene kaheksatuhandeline” Eesti Raamat 1980 on kindlasti saanud ülevaate õilsast ja sõnakaunist ekspetsist. Mis igati vastas Herzogi ja prantsuse alpiklubi Lucien Devies’i nägemusele. Tipp tehti ning “võit” toodi kodo. Pärast ekspetsi ei ölnud mõned mehed teistele enam heameelega teregi.
Asi alagas jub ekspetsi koostamisest, kui pealikuks määrati Maurice Herzog, kes oli prantslastest kõige viletsam ronija, ehk nagu Rébuffat ütles asjaarmastaja. Seega roogi koosesisust välja vanakooli Chamonix giidid nagu Armand Charlet jne nad oleksid olnud liialt isepäised. Väidetavalt oli mängus Lucien Deviesi karvane käsi Herzogi sõjaväeline aukraad jne. Ühesõnaga rahvuslikust õndsusest oli asi kaugel. sellest hoolimata tehti tipp ja üsna jõulisel moel.
Prantsuse ekspetsi prantslaste kooseisu kuulusid Louis Lachenal, Lionel Terray, Gaston Rébuffat, Marcel Ichac, Jean Couzy, Marcel Schatz, Jacques Oudot, Francis de Noyelle ja Maurice Herzog. Muidugi oli seal ka hulk “nimetuid” šerpasid.
Ekspetsist valmis ka viideo [dokumentaalfilm] “Victoire sur l’Annapurna” Marcel Ichac*i tehtu, laenaks hea meelega.
Tehioludest –
14 mai 1950, kui selgus Dhaulagiri ronimise ränkus ja aja nappus pöördus ekspets teise võimaliku mäe Annapurna poole.
Ehk prantslased eelistasid tuntud ja nähtavale raskusele, tundmatut ja seikluslikumat mäge, lootes seal leida väiksemat vastupanu.
Selleks pidid nad ette võtma pea 30 km-se treki ületama Nilgri aheliku ja jõudma Mirsti Kola orgu.
Nad otsustasid proovida Annapurna loode harja, kuid panid esimese marsruudi valikuga puusse. See osutus tehniliselt liiga keerukaks jus silmaspidades laagritesse varustuse vedamist šerpade poolt.
21 mail otsustasid nad teise marsruudi kasuks kuhu rajati kiirelt 4 laagrit. esimesed laagrid rajati isegi ilma ära ootamata varustuse kohale jõudmist Dhaulagiri alt.
2 juunil tegid Hertzog ja Lachenal 5 laagri, millest järgmine päev ka tippu üritasid. Tõusust sai odüsseia tänu tulevasele mussoonile ja meeste oskusele kaotada tipus kindad. Õnneks tõusid Terry ja Rebuffat 3 ndal 5 laagrisse ja assisteerisid laskumist. Ütleme nii et läks nibin nabin.
Lugemissoovitus on David Roberts “True Summit: What Really Happened on the Legendary Ascent of Annapurna”, millegipärast õnnestus see soetada allahinnatuna Rahva Raamatust. Rohkem Rahva Raamat selliseid eksitusi pole korda saatnud ja alpinismialaseid raamatuid oma riiulitele lubanud, millest on kahju muidugi. [singlepic=166,320,240,,right]
