kõik sõbrad

Nagu tavaliselt on elu siiski lihtsa ja pahatihti ka ilusam kui arvata oskaks. Piisab vaid korra maal käia, vihmamärjas rohus paljajalu kirsse noppida ja edasi ema naistekaga mööda väikeseid külateid uhades, peatudes korraks jooksmaks kui poolearune nisupõllule (jättes märkamata ’eravaldus’ haiglaselt karmi hoiatuse) haaramaks peopesadega kõike mis tärkab, arusaamaks seda arusaamatut ’maa jõudu’. Isegi põllu veerel istuv tütarlaps ei suuda mu tuju rikkuda, kes miskipärast ei märkagi mind, kes ma logiseva porilaua kõlksudes tast mööda sõidan. Miks? sest ta ei kuule ega näe midagi, istub näppides oma [singlepic=250,320,240,,right] telefon-muusikakeskus-fotoaparaati endal traat kõrvas – tunnen rõõmu, et suudan veel teha valikuid, kus minu elu hääleks ei ole traat kõrvas ja minu elu ei suuna google otsingud leidmaks midagi hindamast vajavat. Tüdrukutirtsu taga laiub karjamaa, millel sadakond pulli, seljad mustjalt läikimas päikeses, vaatavad sind sellise nägo nagu igaüks tahaks sinuga võitlema tulla. Pidama lahingut, mis võib jääda ka viimaseks – aga milles on kirge ja elu ennast (isegi hoolimata sellest, et pahatihti käib võitlus naiste e. nende puhul tavaliste lehmade pärast – aga eks igal ole omad eelistused).

See kõik viitab vaid ühele, et on ohtlikult lähedala saabund aeg mägedesse minna. Mille nimel on aastake rühitud jõusaalides, joostud nii mäest üles kui alla, seljakotiga ja ilma, nii soos kui liivasel vanakal. Võideldu tippvormis tunnusteks olevate haigustega ning loomulikult need pikad õhtud kuni varaste hommikutundideni avastamaks B-grupi vitamiinide salapärast mõju ettevalmistuseks mägedesse. Nüüd on see aeg käes saata persse see kogu ühiskondlik pask, mis on aasta jooksul raske vaevaga kogutud järgides töögraafikuid, hinnates aega, ennast ja teisi läbi raha. Aeg on minna, lasta oma vaim vabaks tunnetamaks mägede hingust. Et olla seal kus tähtis on elus püsimine – st Elu ise.

[singlepic=251,320,240,,center]

Võib-olla tundub see kiri liiga romantiline, mille minu viledad kuid peenikesd sõrmed püüdsid sisestada klaviatuurilt , konditsioneeritud õhust külmakange, kontoritöötaja mõtteid. Ette ruttavalt võiks ütelda, et me ei võta kaasa kitarri ja meist keegi ei oska laulda rämeda häälega vene romansse.

Mägedes näeme (õnneks mitte enam trennis)

pilt 2 -Yolo Dave gallery picasa