Väike täiendus treeningute kajastusse.
14.03 kolmapäev
Korvpall võistlusmäng Swedbank’ga. Kaotasime mingi 5 silmaga vist. Joosta nagu sai, midagi hiilgavat meelde ei jäänud.
15.03 neljapäev
Pelgulinna kool 100 korvpalliturniid. Võistlesin vanimate vilistlaste klassis. Jäime 4 mansa arvestuses teiseks. Otsustava mängu kaotasime 2 silmaga. Midagi hiilgavat meelde ei jäänud. Noored on ikka päris kiired ja täpsed. Õnneks füüsiliselt mitte kõige “härjamad”. Igaljuhul 3 päev palli järjest ning liigesed kanged.
16.03 reede
Väsimus sees. Põhirõhk saunal ja venitustel. Soojenduseks 15 minutit rattasõitu ning kiire seeria 100 korduseni 50 kilose kangiga rinnalts surumist.
17.03 puhkus
18.03 puhkus
Kui välja arvestada 26 minutit paarisronimist Rannamõisas.
JKAlpilubi listis on ilmunud mitmed kirjad ürituse läbiviimise osas.
Põhiline kommentaar tundub olevat, et jube lahe, et sellised võistlused olemas on. Mis muidugi on 100% tõsi. [singlepic id=1077 w=320 h=240 float=right]
Sügavamalt, kusagilt pinna alt, virvendab rahulolematus. Vist reeglite ebasihipärase tõlgendamise osas? Hämmastama paneb mitte kommentaaride sisu, vaid pigem nende ühetaolisus aastast aastasse. Ilmselgelt näitab see kommenteerijate mõistmatust ürituse läbiviimise tegeliku olemuse kohta. . Näiteks: “Oleks hea kui paarisronimise rada oleks eelnevalt kirjalikult kirjas, oleks vähem vaidlusi. Sest praegu on selline olukord, et kes pärast võistlust kõige kõvemini karjub see saab vähem miinuseid ja parema koha:)“. Antud mõttekäik ilmestab selget mittearusaamist võistluse ajalooliselt kujunenud traditsioonist, mis on suunatud loovusele, teised muidugi nimetavad seda pettuseks, ja põhjendusoskusele, mida mõningad ekslikult peavad kisamiseks. Ning enamgi veel. Sellele, et kohtuniku roll on olla piisavalt asjalik ja püüda tähelepanna eksimusi, mida ta ise märkab või millele kaasvõistlejad osundavad ning seejärel otsustab rajameister kes, mida ja milleks. Samas on see tõde ju üldjoontes kirjas juba organiseeriva klubi nimetuses. Sellega mitte ei võiks arvestada, vaid seda tuleb aktsepteerida!
Kuna tegemist on siiski alpinisti organiseeritud üritusega, eesmärgi päraselt alpinistidele või sellise harrastusega tegelejatele, tuleks igal osalejal kasvatada endas ühte kvaliteeti, mis mägironijale on oluline. Nimelt kannatlikkus. Kui kannatlikkus siduda tõhususega ehk maksimaalselt ökonoomse liigutuste ja tegude arvuga, sihteesmärki jõudmise nimel, siis muutubki võimlikuks jõuda reaalses mägedes situatsioonis sinna eesmärgini. Niikaua aga kui veri vemmeldab võib loomulikult tõsta käed taeva poole ning hüüda, ekstreemsportlasele iseloomuliku kannatamatusega:” ….et võistluste reeglid ei ole väga täpselt paika pandud.”
[singlepic id=1076 w=320 h=240 float=right] Alati võib ju mõistmatult nõuda, et varustus vastaks CE standardile, aga ikkagi on ju olulisem võistelda? Fotod P.Simson
Loovus ja kannatlikkus on muidugi vajalikud kuid samas võiks võistluse nõuded siiski ohtust esmalt silmas pidada. See, et sellel Rannamõisa “mänguväljakul” ilmselt mingeid halbu tagajärgi ülejala tegemisel ei ole, ei tähenda, et samasuguste harjumustega (ja kust ikka harjumused mujalt kui “mängides” tekivad) võiks päris mägedele ronida.
Samas, kes juba vähemalt teist aastat Künnapi võistlustel on, oskab lubatu ja keelatu vahel üsna osavalt laveerida ja pöörab kõik nipid ja vaidlemisoskuse enda kasuks. Kui südametunnistus muidugi lubab.
Mina arvan, et viga on jätkuvalt karburaatoris!
õkkk
Analüüsides keelelist väljendusrikkust ja masinavärgi detailidele viitamist ütleks – triatlonimees
KES võttis tegelikult ilmselt küll tahtmatult minu listi mõtte hästi kokku.
Kui sa ei ole nendel võistlustel juba aastaid käinud ja selle “ajalooliselt kujunenud traditsioonist” aru ei saa ning arvad, et juhendamisel seletatud raja läbimise info on täitmiseks, siis oled valesti aru saanud.
Mul sama aimdus, oleks kardaaniristist jutt, siis oleks täitsa kindel.
Üks pisike isiklik detail ilmselt lõppematus tõe otsimises. Võistlus ja mäed on mulle siiski pisut erinevad erinevad asjad. Sestap oleks ideaalne kui oleksid olemas õiged harjumused nii mäes käimise kui ka võistluse jaoks. Võislust tuleb austada ja teha asju kiiresti, vähemalt püüelda sinnapoole. Mägedes pole rapsimisele kohta. Võistlusel võid kiirustades miskit pussakasse ajada, see on risk kaotada minuteid või võita vajalikke sekundeid. Valesid tehnilisi võtteid tuleb ka mäes vahel kasutada, kui varustus kogemata liiga optimeeritud on või ähvardamas suurem oht nt. öösel liikumine, külmööbimine.
Julgestust-enesejulgestust ei tohi mitte kunaga, mitte kusagil kaotada!!
Kannatlikule alpinistile on antud hea analüüsi võime, mille tõestust me siinjuures näha saime:) Selle korra võistluste juures on aga Niisama mees palju iseloomustavam kui triatloni oma. Kes ei usu, siis võib Joosu käest küsida.
Sarnase sisuga tekste, milles põhiartiklis jutt, olen ma kuulnud Valdo käest, olen ise välja öelnud ja nagu näha komistavad selle küsimuse otsa ka järgmised liitujad.
Mis seal muud saab olla kui karburaatori viga.