17.08

Sõbrad, palun teilt andestust, et olen olnud teiega eba-aus ning kirjutanud asju, mis ei ole vale, ent samas ka mitte tõde. Täna, kui oleme Bishkekis on süda kerge, kuid silmis on siiski kerge pisara läige. Mul on rõõm, et Hannes ja Joosu on meiega, mäest all, nii tervetena kui olukord lubas. Aga ehkHannes räägib sest ise. Igal juhul oli meil 14. augusti hommikuks kokkulepitud pääste kopteri lend üle Vaza Pshaveli, et visata sinna provianti, edasiseks vastupidamiseks, nii ukrainlastele, kui ka meie meestele. Ehk siis kindlustuse kuludega. Olukord oli muutunud ülikriitiliseks, aga edasi ma ei räägi, sest ei ole selleks täpseid sõnu, ega oskust. Lasen sõrmedel Hannese eest käia - minu käed, tema jutt...
Jõudsime 5ndasse laagrisse 10. augustil. Ilm keeras ära üsna varsti pärast meie sinna jõudmist. Esimesel ööl pidas meie telk veel kenasti vastu, ehkki selleks pidin ukrainlastelt laenatud labidaga teostama mitmeid
kaevetöid. Terve 11. augusti vältas lumesadu. Sama päva õhtul avastasime ühel hetkel, et hapnik on telgist otsas. Kiire kontroll välja näitas, et oleme mattunud täiesti lume alla. Järgnesid kiired kaevetööd. Öö möödus nii, et iga pooleteist tunni tagant hakkas telgis tekkima hapnikupuudus. Kätt telgi tuulutusava vahelt välja sirutades tegi Joosu õhukanali lumepinnani. Ärkasime pool kaheksa näod punased peas. Õhk oli otsas. Joosu püüdis kokakoola pudelit pikenduseks kasutades püsti sirutades, õhukanalit tekitada, kuid tulutult. Ta ei ulatunud lume alt välja. Telgi sisemus oli selleks ajaks vähenenud pooleni esialgsest. Riietusin välkkiirelt ja sukeldusin telki lund sisse lastes külma massi. Üritus kandis edu - tekitasin kanali läbi mille saime mõlemad välja ronida. Väljas oli jätkuv lumesadu ja tuisk, meie telki maapinnal näha ei olnud. Tekkinud olukorras ei jäänud muud üle kui kaevata koobas. Saime sellega enam-vähem hakkama, ehkki kiiruga kaevates oleks koobas võinud olla mahukam. Ruttasime tagasi lume alla mattunud telki oma asju kokku panema. Tegime seda ükshaaval. Selle käigus selgus, et osasid telgi äärtes olnud asju ei olnud enam võimalik leida ja kätte saada - sealhulgas minu paksud kindad. Kolisimegi elama koopasse, ukrainlaste kõrvale. 12. augusti ülejäänud päev möödus koopas olles ja ilma paranemist oodates. Suurt tuge andsid sideseansid baaslaagris olevate sõpradega. Ülejäänud päeva ja enamuse 13st ootasime koopas ilma paranemist. Oli üsna tobe olukord - kaks meest nagu silgud karbis. Süüa tegime priimusega hoides seda enda jalgade peal. Koopa sissepääs oli enamuses barrikadeeritud kottide ja saabastega. Magamiskoti otsad olid lumised. 13. augustiks oli selge, et oluline on alla saada. Ilm paraku seda veel ei lubanud. Sama päeva pealelõunal üritasid 100 m üleval pool laagris olnud venelased alla minna. Nad olid seda maad meieni läbinud 7 tundi. Panime kiirelt riidesse, ent nähtavuse puudumisel nad edasisest loobusid. Sama päeva ohtul märkasin, et mu sõrmed hakkavad villi minema. Oli selge, et olin saanud külmakahjustusi. Allaminek muutus veelgi olulisemaks. Meeleolu muutus järjest nirumaks. Süüa teha väga ei viitsinud. Piirdusime teega ja shokolaadiga. 14. augusti hommikuks oli taevas selge. Baaslaagrist oli Kristjan ja Urmas ka juba hommikul vara levis ja ärgitasid tegutsema. Olime varakult Joosuga valmis. Näpud olid sellises seisus, et oli kahtlusi kas olen vajadusel suuteline köiel laskuma. Liikuma saime ca 10:15. Laskusime tohutu kiirusega, iga samm tõi pääsemise lähemale. Lumi oli kohati vöökohast kõrgem. Sadanud-tuisanud oli seda kokku palju (1-2 meetrit) ja rada täiesti muutunud. Kella 17.30 olime jõudnud III laagri asupaika 5900 m peale. Olime sinna jätnud väikese kotikese varustusega, mille otsimisest lume alt loobusime. Laskusime edasi. 19.30 olime II laagris 5300 m peal. Väsimus oli kõva, ent Joosu järjekindlal pealekäimisel jätkasime laskumist. Pimedas jõudsime kell 23:30 I laagrisse 4500 m peal. Vastas olid meil hea ja paremaga Kristjan ja Urmas. (Visa hing) Joosu jätkas koos Urmasega liikumist baaslaagri poole (sinna nad jõudsid hommikul kell 6 - laskumist kokku 20 tundi!). Meie jäime Krisrtjaniga telkima, kuna hommikul pidime minema naabebaaslaagri arsti juurde mu sõrmi näitama. Natuke lobisesime, siis jäi K. magama ja mina huilgasin omaette, kuna sõrmed valutasid. Hommikul laskusime naaberbaaslaagrisse, poole tee peal tulid meile vastu sloveenid Andrje ja Tine. Tõelised õilishinged, kuulnud meie hädast oli nad pidevalt valmis meile appi tulema (ehkki midagi väga nad teha poleks saanud) - ka neil oli kaasas midagi head ja paremat. Arst Avaz vaatas mu sõrmed üle - pilt eriti ilus ei olnud. Esialgne diagnoos - 2. astme külmetus. Valdavalt tuleb lähemate kuude jooksul tähelepanu pöörata kreemidele ja salvidele, mida koostöös Eesti arstidega kindlasti teen. 15. augusril tellis Kristjan erakorraliselt kopteri - lahkusime baaslaagrist, kuna see oli arsti tungiv soovitus. 16. augusti õhtul jõudsime Bishkekki. Täna vahetasime ringi minu ja Urmase tagasisõidupiletid - saabume Tallinnasse homme, 18. augustil kell 11:20 Moskva lennuga (mina sidemetes sõrmedega, Urmas oma loomulikus ürgmehelikus ilus). Joosu ja Kristjan laekuvad nagu planeeritud. Kokkuvõttes - ebatavaline reis minu jaoks, ebatavalise lõpuga. Ehkki lõpplahendus veel venib. Loodetavasti peatselt on mu sõrmed tegutsemas jälle minu tahtmise kohaselt (hetkel toksin kahe sõrmega). Juhtus see, mida näed filmidest ja loed raamatutest. Tänan ronimiskaaslasi Joosut tohutu tahteväljenduse eest laskumisel ja Kristjanit/Urmast uskumatu moraalse toe eest. Ja loomulikult lähedasi, kellele mõtlemine andis alati tuge.

1 kommentaar “17.08

  1. Helen

    Ma ei tea, kas see on ikka õige rubriik oma mõtte avaldamiseks aga ma siis proovin, võibolla on sellele mingi lihtne kogemustel/teadmistel põhinev selgitus …

    Esiteks pean ma kindlasti ütlema, et seekordsel Pobeda nõlval olnutele kuulub kahtlemata minu austus ja kummardus.

    Kuid tõenäoliselt minu sinisilmsusest ja kogemuste rohelisusest lähtuvalt olen ma veidi [loe: üpris palju] segaduses. Loomulikult olen ma lugenud ja kuulnud “Tegijatest” ja tegelikult ka mägironija/alpinisti vajadusest omada isiklikku selget sihti ning püüdlust tulemusele – muul viisil oleks tipu võtmine praktiliselt võimatu.

    Samas mind kuidagi eksitab, et lugedes teoreetilist kirjandust sellest, kuidas peab, leian ma rangelt soovitusi ja viiteid mägironimisele kui meeskondlikule spordialale, kus määravaks võib osutuda sujuv grupitöö – praktika ning eriti lugedes veebilehe alpinism.ee mõtteavaldusi – kumab egoism, üksikisikulised heitlused jne

    Et mina olin – tema tuli – tema läks – tema aitas – nemad läksid – … jne

    Aga MEIE tunne? … ja õlgõla tunnetus? … meeskonnavaim? … Ühine pingutus? … Koostöös saavutatu? …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga