Tänukõne

Ilusa nimega üritusel "Kõikide mägironijate tegevusrohke hooaja lõpetamine" jagati lisaks muljetele ka tavapäraselt skulptor Rait Pärja (Pärg) poolt valmistatud 1000 eurose väärtusega taies, millele on kirjutatud „Aasta edukam mägironija“. J.K Alpinimiklubi lehel ent nimetatakse seda, „J. K. Alpinismiklubi Rändauhind parimale alpinistile“. See selleks. Käesoleval aastal anti auhind ekspeditsioonile Tartu Ülikool 350 mäetipule. Isikuliselt mulle. Aitähh ja tänud, selle eest!

Nagu ikka on suuremate ekspeditsioonide puhul dilemma otsustajal, kellele seda siis anda? Eriti kui tipuskäijaid on palju, näiteks 10. Usun, et meie puhul oli valik ekspetsi osas õige, st sellel aastal teist edukamat ekspeditsiooni ei olnud. Isiku suhtes, aga.... on mul nats piinlik, eriti Andrese, aga ka Joosu ees näiteks.

[Ajades asja veelgi segasemaks peaks pöörduma tagasi juurte juurde. Ma ei tea, kas Tarmo Riga ja Arne Sarapuu olid lihtsalt toetajad või idee autorid. Kui idee autorid tuleks küsida neilt, kui mitte teab vastuseid ainult Jaan Künnap.

Illustreerides teemat viisil ise-küsin-ise- vastan.

Mis on auhinna mõte? Ok, pidada meeles kellegi saavutust ja väärtustada mägironimist isekeskis võiks olla vastus. See on hea ja tähtis.

Kes otsustab, kes on edukaim või miks või miks ei ole statuuti või žüriid või läbipaistvat protseduuri? Kuidas võrdsustada erinevad aastad või polegi seda vaja?

Segadusse ajavad detailid. Kas kõrgalpinism on tähtsam, kui tehniline ronimine? Kas kõrgalpinism ettevalmistatud marsruudil, turvameeste ja lisa-hapnikuga? Kas see üldse on „pärisalpinism“? Kas neid üldse saab ja on vaja võrrelda? Ok. Keegi sinu eest tippu ei lähe, õige! Mis on doping? Kas eestlane on „päriselt“ Everestil käinud, jne?

Kes on aasta edukam mägironija? Kas see, kes ronib kõige tehnilisemat või kõige kõrgemat või kindlasti jõuab tippu, või teeb midagi muud hästi?

Osalise vastuse andis Jaan 2010 arvates, et auhind on sportlik ja päästetööl eriti hästi osalemine ei ole auhinnatav, ikka tippu tõus. Vbl sel aastal lükati tõde ümber.

Kui on mitu sama saavutusega inimest, millest tekib vahetegu?

Nagu näiteks 2001 tõus Broad Peakile, orgunn, elutöö? Või 2007 tõus Leninile, tõusjaid oli palju, kas sugu teeb aasta edukamaks? Või 2009 – orgunn jällegi?

Või 2010-2011, mis siis?

Kuidas saab grupp teha otsuse emotsiooni pinnalt, milles sageli on näha isiksuste vahelist läbisaamist? Võib-olla eemalt siiski on näha objektiivset panust paremini, saades grupilt teavet panuste kohta ja neid erapooletult kaaludes? Miks Tuuleveski on ägedam kui Valge või Kaasik (sry Tanel küsimuse eest)?

Kas ikkagi aasta on pikem kui aasta?

Näiteks võis olla sel aastal motiiviks ka varasem tegevus, või äkki ka 2001, 2008 ja 2009?

Küsimused ei ole mõeldud, millegi alavääristamise või kõigutamisena, vaid puhtalt huvist. Tahtes aru saada. Tarmo ja Arne initsiatiiv 2000 oli õiges kohas ja heal mõttel.

Loomulikult on küsijal eriarvamused. Aga, mis on kivisse raiutud, on kivisse raiutud ja nii jääb.]

Igal juhul tänu tunnustuse eest ekspetsile, kuigi kahjuks meie tegevuses nn ronimise osa oli muust osast suhteliselt väikese ajalise mõõtmega. Pean seda auhinda meie, mitte minu omaks. Samas loodan siiralt, et järgnevatel aastatel on konkurents tihedam, st on palju ägedaid ettevõtmisi, mille suhtes tekiks kirge ja arutelu ning hindamine oleks ka läbipaistvam. Ise tahaks teha tulevikus ikkagi sellise ronimise tulevikus, mis on vägev ja nauditav - milles on tunda enesel, et oled hea ronimise teinud. Vot siis on süda rahul.

20 Kommentaari “Tänukõne

  1. Allan Valge

    allanv

    Õnnitlused Kristjan-Erikule ja ekspeditsioonile!

    Ma mõtlesin veidi, kas tänukõne nimega postitusele üldse sobib järgi röökida. Aga kuna KES ise alustas konstruktiivse kriitikaga, siis:
    Väga palju häid küsimusi. Saab ainult kaasa noogutada.

    Kui ise ei oska, tasub õppida parimatelt – maailma prežtiisseim alpinismi auhind Piolets D’Or oli omadega nii kriisis, et 2008 jäeti auhinnad välja andmata ja järgmiseks aastaks uuendati statuuti kardinaalselt. („2008 Piolet d’Or Canceled“ http://www.alpinist.com/doc/web07-08w/newswire-piolet-2008-cancel )

    Ei pea üks-ühele maha kirjutama, aga kel alpinism kallis võiks ju koos ajusid liigutada, aga egod peaks maha suruma, ühe-klubi-ühe-mehe auhinda pole vaja. Maailma mastaabis ei ole ükski Eesti alpinist (ega ole kunagi olnud) kõrgemal harrastaja tasemel (kümnetest)tuhandetest teistest omataolistest üle ilma, seetõttu konnatiigist parima esiletõstmine on naeruväärne, rääkimata sellest, et sportlikult ühe „parima“ valimine on alpinismi filosoofiaga vastuolus.

    Piolets d’Or Charter (http://www.pioletsdor.com/index.php?option=com_content&view=article&id=37&Itemid=197&lang=en )

    Spirit
    The purpose of the Piolets d’Or awards is to raise awareness about the year’s greatest ascents across the world. They aim to celebrate the taste for adventure, the bravery and sense of exploration that lie behind the art of climbing in the world’s great mountain ranges.

    A celebration of mountaineering
    The Piolets d’Or draw their inspiration from mountaineering’s rich history. They are a celebration of a sense of partnership and solidarity, of shared experiences, and reward individual or collective achievement.
    In modern mountaineering, questions of style and means of ascent take precedence over reaching the objective itself. It is no longer a matter of employing huge financial and technical resources (bottled oxygen, fixed ropes, high-altitude porters, so-called ‘performance-enhancing’ substances…) and large numbers of people to reach the top at all costs. The Piolets d’Or throw the spotlight on imaginative and innovative new routes, using a minimum amount of equipment, and building on experience.

    Criteria for evaluating performances
    The jury judges these ascents irrespective of a climber’s nationality and against the following criteria, both on a point-by-point basis and as a whole:
    – Style of ascent.
    – Spirit of exploration: original (previously unclimbed) route and/or mountain, creative and innovative approach.
    – Level of commitment and self-sufficiency.
    – High level of technical ability required.
    – Suitability of route in light of objective dangers.
    – Efficient and sparing use of resources.
    – Transparency regarding the use of these resources.
    – Respect for people, climbing partners, members of other teams, porters and local agents.
    – Respect for the environment.
    – Respect for future generations of mountaineers by leaving them the possibility of enjoying the same kind of experiences and adventures.

    Lugemist:
    Miks me ronime? „Doug Scott: ego trips“ http://www.thebmc.co.uk/doug-scott-ego-trips
    http://www.pioletsdor.com/
    http://www.alpinist.com/doc/web12w/newswire-piolets-dor-2012

  2. kristjanerik

    kristjanerik

    Post author

    Mnjaa Allan nats jäi segaseks mõtteavaldus ühelt kohalt, mille ka kohe juppideks roogin:
    “Maailma mastaabis ei ole ükski Eesti alpinist (ega ole kunagi olnud) kõrgemal harrastaja tasemel (kümnetest tuhandetest teistest omataolistest üle ilma, seetõttu konnatiigist parima esiletõstmine on naeruväärne..“
    Minu meelest see ei ole argument et Eesti alpinismiga tegijad ei ole maailma tasemele kõige kõvemad või väga kõvad, või keskmised või on kümnete tuhandete teiste harrastajatega samal tasemel. Kui ise enda tegemisi (loe: meie mägironimise ringkond) ei väärtusta ei tee seda ka keegi teine. Juba see on argument miks peaks esile tõstma, auhinnastama ja nn postiotsas kirema. Naeruväärseks osutuks see siis kui me ise ei hinda oma tegevust, häbeneme seda või peame väheväärtuslikuks. Samas tekib kohe küsimus, miks siis tegeleda?
    „…., rääkimata sellest, et sportlikult ühe „parima“ valimine on alpinismi filosoofiaga vastuolus.”
    Siinkohal ei saa ma jälle aru mis on alpinismi filosoofia st kas see on kusagil ammendavalt määratletud? Nt alpinism on eluviis ja mitte sport vms.. Ehk kas Urubko või Steck või Siegrist on või ei ole sportlikud ja tegemisi ei ole võimalik hinnata. Vene Föderatsiooni meistrivõistlused alpinismis, sh erinevates klassides tehniline, kõrg jne. CIS meistrivõistlused. Sinu viidatud Piolet d’Or ja Piolet d’Or Asia jmt. Kui aga valitakse just ühte parimat tõusu? Või ekspeditsiooni ?
    Kuldkirka ju muudeti pigem sportlikumaks tüli tõusis just eetilisel pinnalt, mida võib ja mida mitte. Mis on aus ja sportlik ning mis on mägedest ülerullimine. Venkude Jannu tõus, vist oli suure tüli keskmes, eks.
    Tegelikult meie auhinna puhul vist pole kunagi sportlikult üks parim olnud peamine kriteerium vbl ainult siis kui Hiiemägi sai 2005. tehniliste tõusude eest.
    Usun, et statuudi algatajad võiksid olla auhinna algatajad või vähemalt peaks see toimuma nende tungiva eeskoste all.
    Ps. Tarmo õnnitlused ka möödunud sünnipäeva puhul!!

  3. Allan Valge

    allanv

    Mu kommentaar oli rohkem võrdluses meie praeguste tavade ja Piolets d’Origa.

    Loomulikult tuleb arengu või Eesti puhul pigem väljasuremise vältimise eesmärgil tunnustada ja esile tõsta. Aga kas see peab olema sõnastuses “parim” (kategoorilisusele ja objektiivsusele rõhuv termin ja nõukaaja traditsioon)? Piolets pigem tõstab esile ja mitmeid, põhjendustega, avalikult, võimalikult laia ja prestiižse žhüriiga.

    Ühtegi filosoofiat EL direktiiviga õnneks ei sätesta. See on tunnetuse küsimus, seetõttu alati subjektiivne. Ja minu vaated ja põhjused on õiged minule, sinu omad sinule ja Stecki omad Steckile.

    Nagu sa tead, tsiteerida mulle meeldib 🙂 ja see on päris ilus:
    “Mountaineering, what some call the sport of mountain climbing, could more accurately be described as the art of climbing mountains. The stark simplicity of the aim coupled with the multitude of divergent techniques and styles means that any ascent can be a personalized one. How one plans and executes ones ascent of this blank canvas of an idea determines how well you fit into the equation. By knowing your options, understanding your own body and just as importantly, using your imagination, climbing a mountain can be a true expression of who you are.” Peter Croft

  4. Jane

    KE on lasknud valla tõelise küsimustelaviini. Minu arvates tuleb selguse saamiseks suunata pilk minevikku: Jaan on ju staažikas missivõistluste žüriiliige. Kui missivõistlused alla käisid, hakkas Jaan alpiniste valima ja eks Valeri ka vast andis vahel nõu. Missivõistlustel on põhimõtted selged ja lihtsad: valida tuleb see, kes kõige kaunim! No kas on keegi näinud ilusamat inimest kui Alar Sikk?! (Kahekordne nominent). Ja nii kui mäeharjale ilmus uus ja ilus poiss (Tanel Tuuleveski) oli Jaanil valikuga jälle kaks aastat hooletu. No ja ega KE-lgi kaunidusest puudu ole, grupis, kus mõned (ilmselt koleduse tõttu) oma nägu lausa riidepalakaga varjama pidid, nagu piltidelt näha oli, paistis KE kindlalt silma.

    Eks see Jaani Tuukri Tunnustuse karikas on natuke naljakas küll (Tarmo on oma rolli selles afääris siiani varjanud, kuid kui ta vanuse kuhjumisest pisut toibub, ehk teeb ka mingi avaliku avalduse), aga tühja sellest. Oluline on ju ikkagi see nagu KE tabavalt ütles, et endal meel rõõmus ja süda rahul. Miks seda välist tunnustust nii väga vaja on, või mida see sel juhul juurde saab anda, kui karika väljaandja väärtushinnangud karika saaja omadest väga erinevad on? Ehk teisisõnu, tasuks endalt küsida, millepärast mägedes käiakse, kas sellepärast, et endale meeldib või sellepärast, et tahaks nagu natuke teistele midagi tõestada kah.

  5. kristjanerik

    kristjanerik

    Post author

    Jane, eks see vist nats enne teie aega oli, kui Tarmol aega ka filantroopiaks jäi:)
    Täpsustuseks teave allikast. http://www.jkalpiklubi.ee/teoksil/randauhind/index.html
    Auhind valmis Arne Sarapuu ja Tarmo Riga (üle 8000m tõusnud esimesed eestlased, Cho-Oyu 8201m) toetusel.
    Ja manitsen ikka jääma viisakuse piiridesse, eriti rändkarika nimetuse osas!

    Vastusena Allanile viitan ühele postitusele siinsamas blogis
    Paul Preuss http://www.ajaveeb.alpinism.ee/?p=106

    ja kutsun ülesse sõnastama statuudi kavandit!
    (Kas millegi presenteerimine või käsitlemine kunstina ei anna mitte võimalust taanduda alati mõttekäiku, et tegemist on subjektiivse hinnanguga, mitte objektiivselt mõõdetava tulemiga. Ehk meeldib – ei meeldi vahekorraga ning sentimeetrilint jääb tolknema nurka. Noh nagu veits suusahüpped vms.)

  6. Tarmo

    Tarmo

    Tänud õnnesoovide eest ja omaltpoolt tervitused ja õnnitlused Kristjan-Erikule (elutöö :)?) auhinna puhul!
    Karika taustast niipalju, et see oli Jaani idee ning Arne ja mina toetasime ideed, Arne ka rahaliselt. Ma ei mäleta, et karikale kirjutatud lause kohta mingeid kavandeid oli või kasvõi arutelu, mida sinna üldse kirjutada. Ilmselt tuli – “aasta edukaimale alpinistile” – ikka Jaani sulest, küsige temalt endalt. Ideed rändauhinnast toetan ma siiani ja nõustun Kristjan-Erikuga, et ega keegi teine peale meie endi neid tegemisi ei hinda ja on tore kui õnnestunud ekspeditsiooni/marsruudiläbimist kuidagi meeles peetakse. Põhjus ka pidu pidada :). Alati ühele inimesele karika andmine ei ole aga õigustatud, ei maksaks võtta karikale graveeritud lauset täht-tähelt, vaid tuleks arvestada ikka tegelikke asjaolusid. Arusaadav on „aasta edukaimaks alpinistiks“ pärjamine ehk vaid juhul, kui keegi teeb tõesti mõne silmapaistva sooloronimise. Sellist nagu ei meenu. 2009, 2010 ja 2011 aasta näited, kus tippu jõuab 2 ronijat, aga karika saab neist ainult 1, on ka mulle arusaamatu viis auhinda jagada. Õigem oleks ikka auhinnata kogu ekspeditsiooni või siis vähemalt kõiki tipuskäijaid. Jaani klubi lehel on üleval tekst – “Auhind on rändauhind, mida antakse iga hooaja lõpul vabariigi parimale mägironijale. Parim selgitatakse kinnisel hääletamisel, kõige rohkem mägironijate tegemistega kursis olevate inimeste poolt”. Kui nüüd keegi arvab, et mina olen olnud aastate jooksul üks neist „kursisolevatest“, siis ta eksib. Pole kunagi küsitudki. Korra – 2010 – pakkusin omal initsiatiivil karika kandidaati ja teised „kursisolevad“ mäletavad ise missugune jama sellest tuli :). Minu arvamus – Jaan Künnapi Alpinismiklubi puhul tuleb aru saada, et rõhk on siin kahel esimesel sõnal, mehe nimel. Jaan valib aasta „parima“ omaenda äranägemise järgi, mingist hämarast eelmise sajandi mentaliteedist kantuna, 2010. aastal ütles/kirjutas ta mulle ausalt, et “ei hakanud teisi tülitama”.
    See on tema klubi ja tema auhind, tema määrab ja tunnustab kuidas ta tahab. Jane iroonia polegi ehk seetõttu kõige kohatum. Mu ettepanek on – MTÜ alpinism.ee võiks alustada läbirääkimisi Jaaniga karika ülevõtmiseks, kirjutada karika statuut (head näited ja viited maailmast, mida Allan siin välja tõi võiksid olla heaks eeskujuks ja “kursisolijate” eeltingimuseks võiks olla, et nad lisaks NSVL-is toimunule oleksid ka tänapäevaste tegemistega kursis) ning kaasata otsustamisse mitu sellist „kursisolevat“ tegelast. Teine variant – teha oma, uus karikas, mis poleks devalveerunud, toetan taas!

  7. Jane

    Mina jälle manitsen omalt poolt seda asja mitte nii tõsiselt võtma! Statuudi esimeseks lauseks võiks olla et lähtuda tuleb tervest mõistusest. Eesti mastaapi arvestades tuleb väga heal aastal ehk maksimaalselt 5 mäge millele potensiaalselt oleks võimalik karikat kaela määrida. Seetõttu ei tohiks arutelu, kas hästi läks grupil, tippujõudnutel või paistis keegi üksinda eredalt silma, kuigi keeruline ja aeganõudev olla. Edukast grupist iga hinna eest ühe nime välja nokkimine mõjub mõttetu pungestamise, juuksekarva lõhkiajamise ja teistele grupiliikmetele koha kättenäitamisena. (kusjuures ma ikkagi arvan, et KE-st grupis kaunimat polnud). Toetan Allani mõtet, et kambavaim on väärtus. Kui paljud laureaadid konkreetsele mäele ihuüksi oleksid läinud? Suuri soleerijaid pole Eestis mujal märganud kui õlleklaasi taga. Rollid grupis on erinevad, kes aitab rohkem nõu, kes jõuga ja kes on niisama grupile volüümi lisamiseks kasulik, et saaks kõlavalt nimetada “aasta suurimaks ekspeditsiooniks”. Toetan Tarmo mõtet, et ühte võiks autasustada kui tegu on soolotõusuga või üks inimene tõepoolest millegi erilisega silma paistis. Võibolla arvab Jaan, et väike intriig (kaks jõuavad tippu, aga vat ainult üks saab minu karika) on alpinismis edasiviiv jõud? Mulle on selline mõttekäik arusaamatu. Silma ei pea paistma ainult füüsilise jõuga, selle, et Jaani karikas on sportlik, mõtles ta ise välja ja see peegeldab tema väärtushinnanguid. Minu jaoks on eetiliselt moraalsed valikud palju kõrgema väärtusega kui puhas sportlikkus. Elus on eetilisi valikuid raske teha, mägedes veel raskem. Eesti ahtake alpinismiajalugu ei tea just palju inimesi, kes tipust (seda enam rahaliselt väga kallist tipust) loobumise hinnaga teist päästma on valmis. Selle väärtustamine autasuga annab sõnumi: “vaadake ja tehke järgi, noored, nii on õige, kaaslase elu on tähtsam kui isiklik ambitsioon!” Eetikaga on muidugi see häda, et seda on raskem skaalal mõõta kui suurusi”kellel jõud sellel õigus”.

    Üks klausel võiks veel olla statuudis: auhinnale peaks ikka ametlikult kandideerima ka. KE väide, et nende ekspeditsiooniga midagi võrdväärset polnud ei ole minu arvates päris õiglane. Priit ja Pille ronisid suvel Boliivias portsu vulkaane, sealhulgas Alpamayo. Minu täiesti asjatundmatule silmale tundub, et Alpamayo on ronimise mõttes tükk maad äkilisem kui Tartu Ülikool, mis peaks klassifitseeruma kusagile tubli mägimatka kategooriasse.

    Minu arvates on hoopis ebaviisakas jätta mulje, et parima valib kogu Eesti mägironimisesindajatest koosnev žürii, kui tegelikult valib karikasaaja Jaan üksi. Veider on ka see, et hääletamine peaks justkui salajane olema, milleks? Et igasugust arutelu vältida? Et jumala eest poleks teada, kes mida arvab? Inglise keelest saab tõlkida ühe hea väljendi – sa võid ju inimesed nõuka-ajast välja võtta, aga nõukaaegset mentaliteeti sa nendest juba välja ei võta! Juba ammu ei lasta karika eest füüri ega jagata tasuta tuusikuid, milleks selline salatsemine?!

    Jaanilt karika käest äravõtmist ma siiski ei poolda. Esiteks mõjub see ealise diskrimineerimisena, kui noored mehed selle nüüd oma kätte kahmavad ja teiseks, oluline on siiski ilu ka edaspidi hinnata. Nii et minu arvates peaks KE ja co tegema oma auhinna. Kui karikat ei jaksa, siis tehke T-särk, te olete neid ennegi ju vorpinud? T-särgi eelis on ka see, et seda saab laureaat avalikes kohtades kanda nii et kõik näevad! Vot selline riideese oleks meie pere kapis küll aukohal!

  8. kristjanerik

    kristjan-erik

    Jane,

    Kaks asja. Esiteks, üldises inimlikus plaanis on õigus oma arvamusele ja selle avaldamise vabadusele ning paljus mis sa kirjutasid on arukas ja võib nõus olla.
    Teiseks, rääkides mingist valdkonnast tuleks teha selgeks endale teoreetilised põhialused. Alustades näiteks kus riigis mingi mägi asub, millised marsruudid sellele lähevad ja millist roniti. Kui on huvi sügavam võib ka praktiliste aluste juurde pöörduda. Siis saab oma arvamusele anda mõju, muidu võib lugejal olla lihtsalt piinlik:)

  9. Tarmo

    Tarmo

    Alpamayo Pequeno asub Boliivias, Jane pole nimetanud täit nime, et teha vahet sisse Peruus asuva kuulsama Alpamayoga. Ka seal on marsruut “tehniline”. Aga point oli vist selles, et tänavu oli veel teisi ronimisi ka, kes võinuks karikale kandideerida. Võimaliku statuuditekitamise poolelt – ega kõik ei tee kära oma käikudest, aga see ei tee olematuks seda, et midagi roniti. Hetkel on segane see, keda omavahel võrreldi ja kas üldse võrreldi. Jäi natuke mulje, et polnudki midagi võrrelda ja Jaani eelnevatest valikutest on natuke sama mulje jäänud.

  10. kristjanerik

    kristjan erik

    Shortlistimine või lyhivormis kirjeldus peaks jah ilmtingimata olema. Kysima peaks, mida saab juurde anda mitte ära võtta nagu jott kirjutas. ilmtingimata ei peaks eelduseks olema kandidaatide nõusolek, kuigi elujõulisuse kohalt on see vajalik. Pequeño Alpamayo võrdlemine TÜ 350 tipuga on piinlik. Kuigi see et käidi ja tehiti on huvitav ja oluline.

  11. Marko

    Aga minult küsiti…

    Ilmselt mitte kui “kursisolevalt inimeselt” vaid kui “ekspeditsiooni liikmelt”. JK helistas mulle ühel sügispäeval keset kiiret tööpäeva ja küsis, kes minu arvates oli TÜ380 ekspetsil kõige vingem tegija? (Täpset sõnastust ei mäleta, tsiteerin peast, nii et ärge sellest kinni haarake). Mõtlesin natuke ja vastasin, et Kristjan-Erik. Võib-olla mõjutas mind mingi hämar eelmise sajandi mentaliteet. Arvan (s.t. ei tea), et sellise küsimusega pöörduti ka teiste meie ekspetsi liikmete poole ja ka nemad said oma arvamust avaldada.

    Miks ma otsustasin vastata just nii? Tagantjärgi iseloomustab seda kõige paremini ekspetsi sat-telefoni arve. See oli umbes 1000 eurot. Võrrelge seda oma viimase kuu mobiiliarvega ja arvestage sisse kõik koefitsendid, mida mobiil vs sat arvestuses vajalikuks peate. See on väga suur raha. Kuhu see kõneaeg kõik kulus, teate vast isegi…

    PS: Sat-telefon oli 99% ajast Kristjan-Eriku käes.

    Kes oli siis “päriselt” aasta edukaim alpinist? Minu meelest Tarmo ja Kristjan-Erik võiksid näiteks siinsamas kommentaarides avaldada enda nägemuse sellest, kes oli 2012 aasta edukaim/vingeim/parim alpinist. Ma olen kindel, et nende poolt väljapakutud nimed saaksid vähemalt sama suure või isegi suurema respekti osaliseks kui JK rändauhind. Poleks vaja mingit statuuti ega kullast kuju ega presidendi vastuvõttu. Ja kõik nad võiksid suurima austuse ja lugupidamisega kanda alpinismikirjadega t-särki, a la “alpinism.ee poolt parimaks valitud alpinist.” Ja kui te tahate mingi auhinnaraha ka üle kanda, siis küsige lihtsalt kontonumbrit – inimesed on üllatavalt kergemeelselt nõus neid jagama…

    Teine mõte. Kas KES&Co võiksid teha oma auhinna?
    EI!!!!
    Mäletan oma nooruspõlve telerivaatamisest missiteemat. Ühel hetkel tekkis tohutu skandaal, kes ikka valida saab ja kas valida tuleks Eesti Miss või Miss Estonia. Ilmselgelt ei ole vaja, et Eesti alpinism satuks sellisesse kohta nagu eesti missid aastaid tagasi… Võibolla ainult USA-s (300 mln elanikku), kus “American Idol” tiitliga kaasneb suur kuulsus ja raha!? Eile vaadati alpinism.ee blogi 105 korda. Mida see näitab..? Mu meelest just seda, et auhinnad auhindadeks, aga kes on parimad, seda teavad selles ringkonnas naguniii juba kõik..

    Kolmas mõte. Kogu selle jutu põhjal, mis ma siia kirjutasin, tahan järeldada, et ühe inimese nime graveerimine rändauhinnale on mu meelest hea ja ainuvõimalik mõte. Mulle lihtsus meeldib… 10 või 27 või 35 nime graveerimine kuhugi metallkujule – seda pole ju vaja. Aga kelle käest seda küsida, on iseasi – sellega olen muidugi kahe käega nõus, et teiste hulgas ka Tarmolt seda küsida. Ja väga hea, et EL direktiivid seda teemat veel ei reguleeri! Alpamayo vulkaani otsa ronijatele tahaks ainult öelda, et andke endast märku – kui otsin google-st alpamayo eesti lehti, siis põhilised vastused tulevad Põlva Piima aktsiate ülevõtmisest (OK, sorry Üllar, Raveltik Alpamayo 10s kassi tulevad ikkagi kõige esimestena). Filmi võibolla polegi vaja, piisab ka marsruudikirjeldusest…

    Viimase mõttena tahaksin veel oponeerida sellele arutluskäigule, et KES-ist kaunimat sellel ekspetsil polnud. Ma isiklikult ei julgeks küll nii otsekohene olla, OK, TOP3 seas oleks tal küll koht enam-vähem kindel, aga esikohale oli seal ka teisi kandidaate 🙂

    Rohkem pidu,

    Marko Aasa
    Jaan Künnapi alpinismiklubi liige ja TÜ380 ekspeditsioonist osavõtja

  12. Tarmo

    Tarmo

    Isiklikult arvan, et karika ideoloogia tegemine peaks olema juba ammu „noorte ja vihaste“ uue põlvkonna ronijate käes. Ei ole rahul peamiselt selle suletuse ning valikute, põhjenduste ja argumentide puudumisega – just seda pean ma hämaraks eelmise sajandi mentaliteediks, kus kusagil on üks isake, kes üksi otsustab, aga milliste põhimõtete järgi, seda ei tea keegi. Kas karikas ainult ühele või mitmele korraga? Ma leian, et see sõltub olukorrast. Kuid argumendid „mulle lihtsus meeldib“ või „palju nimesid ei mahu karikale ära“ on lihtsalt nõrgad ja vormilised argumendid, st. nad ei sisalda mingeid põhimõtteid ega sisu. Põhjendused on teretulnud ja Marko on põhjenduse ka toonud, et KE oli sel ekspeditsioonil päästetööde organiseerija. Et siit võiks kooruda hoopis mõte, et sel aastal anti karikas päästetööde eduka läbiviimise eest? Minu seisukoht on sama, mis Kristjan-Erikul – terve meeskond on karikavääriline ja see välistaks ka laureaadi piinlikkustunde kaaslaste ees (nimetatud Andrese ja Joosu ees nt.).
    Veel tahaks kommenteerida teist piinlikkustunnet, mida Kristjan-Erik nimetab – mägede võrdlemine.
    Võrdlemine on ju antud teema puhul – mingi mägironimise või kellegi mägironija valimine karika saajaks ainuvõimalik. Võrdlemise puudumine on osa sellestsamast ideoloogiast mida Jaani puhul kritiseerime. Ehk pidada piinlikuks hoopis hapnikuballooni ja sherpagiidi abil Everesti ronimist ja selle iseseisvate tegemistega võrdlemist? Eks sealt see devalveerumise maik juurde tuleb. Kõik mäed on igatahes objektiivselt võrreldavad suurused. Selline sildistamine, et “võrdlus on piinlik” ei ole kasulik ja põlistab mu meelest suhtumist “ise olen tark isake ja teistega midagi ei aruta”. Kuna eespool oli nimeliselt juttu, siis võrdlen allpool suht skemaatiliselt Pequeno Alpamayot ja TÜ tippu ning nende ronimist veebist saadaoleva info põhjal. TÜ puhul toetun Kristjan-Eriku ülevaatele siinsamas ajaveebis (16.aug), Pequeno Alpamayo puhul ei räägi konkreetselt Priidu ja Pille tõusust (mis oli üks teiste Boliivia tippude seas millele nad lühikese ajaga tõusid) vaid standardsest ajakavast standardmarsruudil (SW hari).
    Pamiir, TÜ tipp (6241m/6258m) – 4 päeva matkamist baasi (3100m – 3850m), 4(5?) vahelaagrit 8 päeva jooksul, teeleidmine moreenidel, jäämurdudes, lume- ja jäänõlvad. Tipupäeval 300 m tõusu – 5,5 köiepikkust julgestust. Laskumine ja väljaminek 6 päeva (3 päeva sellest antud ekspeditsioonil vigastatu transportimine (päästetööd)).
    Boliivia Andid, Pequeno Alpamayo (5370 m)http://alpineinstitute.blogspot.com/2009/04/route-profile-pequeno-alpamayo.html / http://www.bolivianmountainguides.com/pequeno-alpamayo.php Mõnetunnine matkamine baasi (4630m). Tipupäeval üle 800m tõusu (üle kõrvaltipp Pico Tarija), 4-5 köiepikkust lume/jäänõlval. Väljamatkamine mõned tunnid kolmandal päeval.
    Suurim erinevus (lisaks faktile, et TÜ on ligi 1000m kõrgem kui P.Alpamayo) nende kahe tipu vahel on ligipääsetavus. Kui TÜ puhul võtab baasi ja vahelaagrite rajamine aega u. 12 päeva, siis P.Alpamayol saab sisuliselt sõita baasi ja vahelaagreid rajada pole vaja. Tehnilisust peegeldab kasutatud tugiköite arv marsruudil ja tõusu gradient. Kui lugeda TÜ puhul tipupäevale lisaks ka tipulaagrisse jõudmiseks paigaldatud 2 tugiköit on neid kokku 7,5 P.Alpamayo 5 vastu. Kummalgi marsruudil ei ole mulle kättesaadavatel andmetel pikki 50⁰+ kaldega nõlvu. Seega täiesti võrreldavad näidud.
    Sise-Pamiiri ekspeditsiooni korraldamine mitmeliikmelisele grupile on eelkõige vaevarikas logistiline ülesanne. Vajamineva varustuse korraldamine, selle transport ja ise seljas mäkkekandmine on iseenesest väga suured tööd. See viimasena nimetatud tegevus on oma olemuselt ja sisult mägimatk ja hõlmab ajaliselt valdava osa ekspeditsioonist. Minu arvates teeb just selline matk ehk isekorralduslik tipule lähenemine ning vahelaagrite rajamine ekspeditsiooni väärtuslikuks ja hinnatavaks. Kuid see ei tähenda veel, et tegu on “nii laiade õlgadega” matkaga, et seda teistega võrrelda ei võiks.
    Tähelepanu võib pöörata ka asjaolule, et Sise-Pamiiris on mäel teeleidmine ning marsruudi „avamine“ puhtalt ekspeditsioonigrupi töö, samas kui Alpamayol on suure tõenäosusega kohal teisi gruppe ja ronijaid ning marsruut on „loetav“ (jäljed ja ankrukohad ees). Samas võib tasakaalustavaks teguriks sel juhul lugeda grupi suurust – suure ekspeditsiooni mees/naiskond jagab marsruudi avamise raskust nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt ja vead/äpardused on kergemini seeditavad. Näiteks vaid kahekesi ronides võivad ühe osaleja vigastusel olla palju drastilisemad tagajärjed ning samuti piisab vaid partneri ühest tühisest tervisehädast, et tipputõus mõlemal ära jääb.
    Kui aga jätta kõrvale kogu tipule lähenemise ja ettevalmistuse protsess ning vaadata väga kitsalt nende kahe tipu puhul ainult tipupäeva ponnistusi tehniliste takistuste ületamisel, siis on pilt võrdsem. Leian, et parima määramisel tuleb arvesse võtta suurt pilti ja arvestada tiputegemise sisse ka raskused selleni jõudmisel. Erinevatel juhtudel võib kahtlemata kaaluda ka muid tegureid (nt. hooaeg või mitte, idee originaalsus jpm). Kokkuvõttes – ekspeditsioon Sise-Pamiiri on oma terviklikkuses suurem, raskem ja keerulisem ettevõtmine ning võrdluses P.Alpamayoga teenib esikoha. Vähimagi piinlikkuseta 🙂
    Sellisel viisil peaksidki minu arvates „kursisolevad“ inimesed kandideerivaid ronimisi hindama ja valikuid põhjendama. Et oleks zhürii ja statuut. Sest nagu Marko jutust selgub, võib muidu tekkida nii ronijatel kui karika väljaandjatel ekslik mulje, et aastas toimus ainult üks tähelepanuväärne sündmus. Sellise olukorra pärast on küll põhjust Eesti mägironimises piinlikkust tunda. 🙂 Ja lugege üle Kristjan-Eriku tänukõne viimane lõik, selles on kõik oluline kirjas.

  13. kristjanerik

    kristjanerik

    Post author

    Tarmo üks on raskusastmega 3A ja teine vähendades 4B marsruut (Küll esmatõusu tegijate poolt kirjeldatud 5A). Vanas vene kategoorias. Sinna ei ole sisse arvestatud kohale jõudmist.
    Ma ei tea millise, Pequeño Alpamayo marsruudi sa aluseks võtsid. Ise lugesin Yossi Brain “Bolivia: A Climbing Guide” tavamarsruuti seal isegi ei mainita mingisugust olulist tehnilist elementi. Või http://www.summitpost.org/normal-route-west-southwest-ridge/156572 sama lugu. St võiks liikuda köies, aga pole ilmtingimata vajalik.

    TÜ kohta on kättesaadav materjal http://www.firn.ee/wiki/index.php/Tartu_%C3%9Clikooli_350_ekspeditsioon_1982.aastal

    Julgen arvata et nende mägede tavamarsruudi tehniline võrdlemine ja hindmine sama raskuskategooria omaks on kergelt piinlik. Sry Tarmo.

  14. Tarmo

    Tarmo

    No ei ole piinlik võrrelda! Võrdlus ongi siis 3A vs. 5A, olgu või 1A vs. 6A tärniga kui soovid. Põhiiva on -võrrelda on vaja. Sry.

  15. Jane

    Ma saan aru küll, et jõulistel meestel on raske, kui nende tegemisi võrreldakse millegagi, mida iseloomustatakse adjektiiviga “pisike”, “Pequeno” :), aga ega sellepärast veel niimoodi solvuda ei maksa! Mul isiklikult on piinlik, et kellelgi on piinlik, et teda üldse teistega võrrelda söandatakse! Sellise suhtumise puhul sa võid ju ükstapuha kui põhjaliku statuudi kirjutada, aga kes sinuga enam üldse kunagi konkureerida tahab ja julgeb kui sa juba ette igasuguse arutelu välistad?
    Me jutuajamisest jäi kõlama veel mõte, et Jaan küsis sinult, et aga mida ta sinna karikale siis kirjutama peab ja peale ühe nime muud justkui ei mahu. See on ju totter olukord, kus auhinna vorm määrab ära selle sisu. Mis siis, kui nominendil on mitu lohisevat ees- ja perekonnanime? Kas selline kandidaat tuleks juba eos välistada, kuna “tema nimi lihtsalt ei mahu ära”?
    Mina (küll siiani kahjuks ainsana) ikka unistan sellest T-särgist. Te olete ju varemgi seda vormi kasutanud meelsuse avaldamiseks. Asi ei ole ühes ja ainsas “õiges” missis. Asi on väärtushinnangute erinevuses. Jaani karikas jääb igavesti kandma imetlust hapnikuga ja sherpa käekõrval Everesti tippujõudnu vastu. Tsiteerides Allani tsitaati on aeg näidata, et “moodsas mägironimises” ei ole see enam ainus imetlusväärne saavutus. Teie kamp on ka ainuke, kel kuraasi ja viitsimist midagi sellist teha. Ja mõelge kui palju teksti T-särgile mahub!

  16. kristjanerik

    kristjanerik

    Post author

    Ok, rahu maa peale saagu!
    Üldises plaanis loomulikult klassifikaatorid ongi loodud võrdlemiseks ja sul on õigus, et midagi kusagil peaksi võrdlema, sest ainultvõrdusele tuginedes sab välja selgitada nn parima.
    Konkreetselt pidasin pigem silmas kommentaarina toodud võrdlust: “Minu täiesti asjatundmatule silmale tundub, et Alpamayo on ronimise mõttes tükk maad äkilisem kui Tartu Ülikool, mis peaks klassifitseeruma kusagile tubli mägimatka kategooriasse.”

    Sestap jõudis minu ajju valgustav mõte, et nähtavalt ja arusaadavalt sooritatud selge võrdlus, motveeritus ja siis sellele tuginev otsus on asi, millest kõik räägime, ent vist laulusõnadega “ma rääkisin sinuga tuhandes keeles, kõik jõuetult tagasi põrkusid..”.

  17. Allan Valge

    allanv

    Iseenesest on ju isatapp ja eelmise põlvkonna vastu mässamine arengu üks vältimatuid eeldusi 🙂

    Aga missivalimisi pole tõesti vaja. Pealegi on KES niivõrd jõuline isiksus, et laiemal alpiüldsusel võib tekkida arvamus, et see oleks järjekordne ühemehe auhind. Rigad, tunnistage üles, te nimetaks selle kohe Atškoo karikaks. Pealegi pole KES ka enam poisike (aga õnneks veel vihane) ja kunagi tuleb ikka (loodetavasti) põlvkond, kes meie tõed jamaks kuulutab.

    Iseenesest võiks ju alaliit mingit rolli kanda. Nimetus on tal küll Matkaliit, aga alpinismi nagu haldab veidi kah. Matkamist ja mägironimist kaheks lüüa pole mõtet, selle üle on piisavalt vaieldud.

    Aga jah, kui kõigepealt saaks mõnusa ja võimalikult täpse andmebaasi, kuhu oma tegemised sisse kanda ja teiste omasid uudistada, siis täitsa suur samm. Tehnika osa tänapäeval muidugi lihtne, aga eelkõige vajab sihuke asi informeeritud, abistavat ja järeleandmatut administraatorit, kes maksimaalselt paljudele selgeks suudab teha, et mitte tagasihoidlik, vaid isekas, oleks selle täitmata jätmine.

  18. Johan

    Andmebaasi osas tasub äkki Tartlaste poole pöörduda. Firnil ju aastaid juba mingisugune andmebaas käigus olnud. Alati võib muidugi ka ise ja nullist teha.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga