Kuna ise võistelda ei saa siis alustan targutamist trasside teemal juba enne võistlusi ning katsun mõelda kuidas neid lahendada võiks.
Kirjeldused leiab Matkaliidu kodukalt.
Mõlemad trassid on üsna tüüpilised nn kaljuronimise või alpinismi situatsioonid. Vahest ainult selle erisusega, et kasutada on ainult 1 köis, ” mille maksimum pikkus on marsruudi täispikkus”
Trass A puhul mõtleks julgestajana nii:
1) kaaslane kukkus lahti ja ei ole tegutsemisvõimeline – tõenäoliselt vigastatud, vajalik olukord stabiliseerida, hinnata vigastusi.
2) selleks fikseerin ronimisköie – st pean köie panema jaama, ennast vahelt välja võtma ja liikuma kaaslaseni. Olenevalt maastikust/seinast võimalikult vähe köit koormates, kuna ei tea viimase julgestuspunkti tugevust. Võib toimuda selle lahti tulemine ja edasi kukkumine. (Alternatiivne idee, kui kaaslase viimane punkt oli “rocksolid” liikuda ülesse vastu tasakaaluna ise ja köit jaama mitte panna. Selle tehnika miinus on, et lõpuks jääb 2 ronijat viimasesse punkti, kuna vahepealsed tuleb eemaldada ja kui see järgi annab on “notshbabulja” st. mina kohtunikuna nii ei lubaks)
3) ronin haarvaga ülesse (alternatiivselt šumaaritan, kui lubatud)
4) loon kindla punkti, kinnitan eesronija sinna, hindan vigastusi vajadusel esmaabi. Fikseerin köie.
5) (nüüd sõltub kui kaugel on marsruudi lõpp, kas enesejulgestusega sinna ulatab või ei ja kui pikk võib olla enesejulgestus (või mitu neid võib olla). On mingi teoreetiline variant kaaslane kohe lõppu ära toimetada. Kasutades selleks mõlema enesejulgestus otsi ja üleolevat põhiköie pikkust.) Kui eelnev ei ole võimalik, siis tuleb (i) laskuda, st et kannatanu ja köis on eelnevalt fikseeritud, kiiremini saab sportlikult… (ii) võtta ronimisköis jaamast lahti, (iii) koos sellega ülesse ronida (šumaaritada) marsruudi lõppu välja (iv) fikseerida, siin võimalik kasutada juba näiteks vajadusel vinnamiseks vajalikke elemente (v) laskuda kannatanu juurde, (vi) vabastada vahepealsest jaamast, (vii) ronida ülesse marsruudi lõppu, (viii) vinnata kannatanu ülesse.
Kiireim on võistkond, kes tehniliste võtetega suudab mõne sammu vahele jätta, kasutada fikseerimiseks nutikaid lahendusi, või kui kannatanu on nii kerge, et saab vinnata ilma süsteemideta.
6) Laskujana, on probleem kuidas laskuda topeltköiega, kui otsad alla ei ulata, aga ehk kohtunikud lahendavad selle efektselt. Kannatanu on ühe otsaga minu küljes ja teisega minu laskumisvahendis, kannatanu ots peab olema piisavalt lühike, et olla seljas mugavalt, haarav peale ja minek.
Trass B puhul mõtleks nats hiljem, aga eelduslik küsimus on kohe, miks julgestatakse järgi ronijat vööst?
Eks köie pikkus minimeerib paljud variandid. Võib tähendada ka mitu korda üles-alla ronimist.
Tundub et “ronijatel peab üks enesejulgestusots olema vähemalt pikkusega 120 cm” on siin võtme-tähendusega.
Huvitav kas veskikõrgus, 2 mm repsu võib olla:) see vähendaks ronimiste arvu kohe.