Ülo Kangur väga kogenud matkaja ja Harju Matkaklubi tulihingeline eestvedaja on kahetsusväärsel kombel hakkama saanud fopaaga, millest ei saa, ega ei tohi mööda vaadata. Delfi Reisikirja rubriigis on ta avaldanud artikli Isa mälestuseks Kazbeki tippu. Artikkel on kirjutatud meie stiilis, vaheldumisi isiklike tagasikaemustega. Ülo Kangur kirjeldab tipupäeva järgmiselt, tsiteerin: “Neljandat ehk tipupäeva alustame kergete tipukottidega pimedas kell 3.30 mägihotellist. Otsmikulampide valgel lookleb meie ’jaaniusside’ rivi tuttaval rajal. /…./ Kazbekil käisid Kaire Roop, Hannes Oja, Lauri Stern, Marek Ojasalu, Meelis Tapo, Jüri Lusik, Kaido Plovits, Martin Suga ja allakirjutanu. Nii mõnelegi nõudis see eneseületamist ja tugevat tahtejõudu. Samal päeval laskusime mägihotelli, Bethlemi hütti. Kokku tuli tipupäeval käiguaega 14 tundi.”
Oma blogi sissekandes 11. augustist 2013 kirjeldab Ülo Kangur samuti Kazbekil käiku ja tippu jõudmist. Seda järgnevalt: “2. augustil 2013 tõusis allakirjutanu 10- liikmelise Eesti matkagrupiga Kazbeki mäe tippu. /………./ Tippu jõudsid kõik 9 alustanud eestlast: Kaire Roop, Hannes Oja, Lauri Stern, Marek Ojasaluy, Meelis Tapo, Jüri Lusik, Martin Suga, Kaido Plovits ja allakirjutanu.”
Mida kordab ka oma blogi sissekandes, 9. novembril 2013: “Tippu jõudsid kõik 9 tõusu alustanut: Kaire Roop, Hannes Oja, Lauri Stern, Marek Ojasalu, Meelis Tapo, Jüri Lusik, Kaido Plovits, Martin Suga ja allakirjutanu. Nii mõnelegi nõudis see eneseületamist ja tugevat tahtejõudu.”
Tahes või tahtmata on Ülo Kangur loonud mulje, et antud alpinistlikul tõusul kõik osalejad jõudsid mäe tippu ja tegemist oli 100 protsendiliselt “eduka” tõusuga.
Mul on kindlad andmed tippu tõusnute käest, et see päris nii siiski ei olnud. Kaire Roop väidab oma FB lehele, et tippu jõudsid 6 reisil osalenut. “KaiRe Roop Tipus käisid: Hannes Oja, Lauri Stern, Marek Ojasalu, Meelis Tapo, Kaido Plovits. Mina ka aga hirrrrrrrrrmus oli. ”
Sama on mulle väitnud Hannes Oja e-posti teel ja vestluses.
Tasub tähele panna, et tippu jõudnute hulgas ei olnud Ülo Kangurit ennast ja seega ei olnud tal ka kahjuks võimalust nautida väga kaunilt nii Delfi artiklis kui ka oma blogis 9. novembril 2013 kirjeldatud vaadet: “Kogu Kaukasuse peaahelik nagu peopeal, hea ilmaga näed Euroopa ja Venemaa kõrgemat tippu Elbrust ja teisel pool lõpmatut tasandikku. Võimas, võimas vaade 5047 meetri (mõnedel andmetel 5033 m) kõrguselt“.
Alpinismis ja mägironimises on läbi selle ajaloo esinenud juhtumeid, kus ronijad ilustavad ennast või oma tegemisi sündmustega, mis ei ole tõesed või ei põhine faktidel. On ka kuulsaid näiteid Christian Stangl, Benoît Chamoux, kes siis erinevatel motiividel on eksinud oma väidetes tippu jõudmise osas. Esimesel oli võimalus oma eksimus parandada, teine kahjuks sellist võimalust ei saanud.
Eestis on mägironijate kogukond pisike. Üksteise tegemisi teatakse ning tuntakse. Tuntakse ka inimesi väljaspool Eestit, kes tegelevad mägironimisega. Sellised väikesed, kuid põhimõttelised ebatäpsused ei jää kunagi kalevi alla. Mis on Ülo Kanguri motiivid ma ei tea, ega hakka siin analüüsima. Analüüs oleks pigem Matkaliidu teema, mida nad võiksid teha ja arutada oma aastakoosolekul Veneveres.
Ülo loodetavasti sa sätid statistika õigeks ja parandad, kas teadlikult või teadmatusest loodud mulje asjaoludest, mida ei esinenud. Mõistad, et Sina Õpetaja, reisijuhi ja kogenud matkajana oled eeskuju ja lood oma käitumisega mudeleid, mida nooremad ja Sinu õpilased usuvad ning järgivad või siis, õpetajale halvemal juhul, heidavad kõrvale, kui väärtusetuid igandeid.
Ausus peab olema Eesti mägironimises üks põhiväärtusi.
TÄIENDUS
1. Kõigepealt lisan väljavõtte Ülo Kanguri e-kirjast mulle :
“Tere Kristjan-Erik.
Kazbeki tipust jäi sel aastal mul ja kahel kaaslasel mõnikümmend meetrit puudu. Meile oli olulisem ohutus, eriti halva ilma tõttu. Ja mõned eriti väsinud inimesed. Saatsin põhigrupi (6 inimest) Hannes Ojaga alla ja jäin ootama. Ootasin ära viimased laskujad (Kaido Plovits ja Kaire Roop) ja laskusin koos nendega samuti alla.
Grupi arutelul Stepansminda külas /………/ leidsime koos: et ilmastikku arvestades võib praktiliselt kõiki lugeda tipus käinuteks.
See ei ole muidugi ametlik.
Kõigis Teie tsiteeritud allikates on kirjas ‘Kazbekil käisid Kaire Roop, Hannes Oja, Lauri Stern, Marek Ojasalu, Meelis Tapo, Jüri Lusik, Kaido Plovits, Martin Suga ja allakirjutanu.’
Mul pole mingit vajadust petta, sest eelmisel aastal samal ajal oli tipus tõesti väga ilus.”
2. Rääkisin asja üle Üloga ka telefonitsi, tema initsiatiivil. Ülo selgitas ilmastiku olusid, grupi liikumist ja matka olusid. Samuti loogikat, miks kõigi tõus oli “põhimõtteliselt tipu vääriline”.
3. Vaatasin üle Ülo veebilehtedele tehtud muudatused ja seal ei kajastu tõepoolest enam ülalosas viidatud väide, et kõik päris tippu välja jõudsid.
Usun, et Ülo, kogemustega matkajana ja tõelise korüfeena, kedagi sh avalikkust petta ei soovinud, vaid lähtus pigem loogikast, et tema grupp, kelle ta ka täies nimes ette loetles, käis mäes ja viimane samm tipule oli pigem esoteerilist laadi. Võib olla on tegemist ka natuke erinevate põlvkondade ja stiilide vahelise mõttemaailmate põrkumisega.
Igal juhul on mul hea meel, et Ülo võttis vaevaks asja tähele panna ning korrigeeris sõnastuse täpseks – nimetades grupiliikmed, kes matkal osalesid ja tõepoolest Kazbekil matkal käisid, omistamata neile kõigile tippu jõudmist.
PS. tuleb veel märkida, et näiteks nõukogude süsteemi puhul ei lubatud matkajaid tava matkadel üldse tippudesse, vaid nende osaks olid kurud. Ja kui mõnda tippu tehti salaja, siis tuli seda ka “ametlikult” salajas hoida. Sellest võib-olla ka nn ajaloolis-filosoofiline vaatenurga erisus tipu väärtusest.
Teema on siin kirjutaja jaoks leidnud lõpu. Tore, et sellised vaidlused ikka lauale kerkivad – on statistika lõpuks selge ja ainest mõtlemiseks.
