Wade Davis on maha saanud monumentaalse ajaloolise ülevaatega 1921, 1922 ja 1924 aasta Everesti ekspeditsioonidest. Tahaks öelda, et Davis on ajaloolane, aga asi on keerulisem ta on Harvardi lõpetanud antropoloog ja etnobotaanik (Ph.D). Jep WTF -see on? Etnobotaanika on etnoloogia (või ka folkloristika või kultuuriantropoloogia) haru, mis uurib teadmisi taimedest, peamiselt rahvapäraseid taimedega seotud pärimusi. Muidu kredibiilsuse tõstmiseks on vana cv-s ka selline ametikoht NG – Explorer-in Residence.
Niisiis on mees võtnud vaevaks kirjutada Everestist. Ma ei kujuta ette kaua võtab aega 600 lk kergete populaarteaduslike sugemetega uurimuse valmiskirjutamine, aga mul näiteks GO-sse paar lehte on vähemalt nädalane juramine. Ühesõnaga eriti hea raamat neile, kes arvavad, et miskit on õppida ajaloost ja neile kes lihtsalt tahaksid kevade alguse puhul ühte ladusalt kirjutatud, põhjalike algallikatega intrigeerivat lugu, mis liiga kähku ei lõpe.
Iga kultuurihuvilise alpinisti kohustuslik kirjandus, mis tõmbab kõvasid paralleele Esimese Maailmasõja järgsest vaimsest ja majanduslikust keskkonnast, Aasia poliitikast, suurriiklikust šovinistmist, ennasttäis briti kõrg- ja keskklassist. Õnneks ei ole teoses ideaalseid inimesi, ega maha vaikitud hõõrdumisi väiklust ja ärapanemist.
Davis klaarib ära näiteks ühe Mallory, kelle ümber raamat suures osas keerleb, ütlemise Everesti kohta – sest ta on seal (vms.). Nimelt Mallory oli pärast 22. aasta ekspetsi amide juures loengute ringreisil ja see neid väga ei huvitanud. Miks peaks huvitama nn võitjamentaliteedi esindajaid, mingi brittide ebaõnnestunud mäkketõus! Huvitas see, kui kõrgel rummi joodi ja siis Mallory täieliku tülpimuse hoos, kui üks idikast ajakirjanik küsis, miks te sinna ronite, olla ta lihtsalt mokaotsast pobisenud, et kirjatsurast lahti saada – sest ta on olemas. Mis sa lollile ikka seletad? Ja sest sai hitt. Ei mingit diipi värki.
Imestama paneb muidugi, kui palju tolle-aegsed mägironijad ja avastajad iga päev ekspeditsioonidel kirjutasid. Kirjad koju, sõpradele, aruanded nt Everesti Komiteele ja siis veel isiklik päevik.
Muuseas Norton kurtis 7000 m kõrgusel, et enesetunne on jube kehva pulss on 20 lööki üle normi. 60 matsu minutis!! Trenni mehed.
Kus te neid raamatuid saate? Ja kui saate, siis ega ise välja ei laena?
Raamatuid saab põhiliselt Internetist tellides või siis raamatupoest ostes. Laenan lugemiseks ka, aga tahan tagasi, kindlasti.