Kes on Han-Tengri?

Ma ei ole varem Han-Tengril käinud.

Nii et selleks, et aru saada, kuhu supi sisse ma olen sattunud, pidin selle ise välja uurima.

Wikipedia ütleb, et mäe kõrgus koos liustikuga on 7010 meetrit ja ilma liustikuta 6995 meetrit. Pole küll grupijuhiga seda teemat täpsemalt arutanud, aga kahtlustan, et generaalplaan näeb ilmselt ette ronimist ka liustiku otsa. Seega vägisi tundub, et ei saa ka viimasest 15 meetrist kõrvale viilida ja peaks justkui ikkagi 7010 peale ronima. Ainuke asi, millest hästi aru ei saa, on see, et miks Wikipedia peab neid 2000. aasta postmarke oma kodulehel presenteerima – tänapäeval on ju fotograafia meeletult arenenud, isegi suvalise Nokiaga saab juba pilte teha.

Kuidas aga jõuda Kasahstani, Kõrgõzstani ja Hiina piirile?

Parim ja järeleproovitud variant selleks on lennata THY-ga läbi Istanbuli Bishkekki. Võib ju tegelikult minna ka läbi Moskva Aeroflotuga, nagu Must Alpinist võttemeeskond omal ajal tegi, aga no milleks – meil on teravaid elamusi mägedes isegi juba niigi palju, milleks siis juba lennujaamas pihta hakata. Põgusad kokkupuuted THY-ga on näidanud, et neil on mingi väga kaval netibroneerimissüsteem, mis saab aru, et kui enamus grupist on oma piletid broneerinud, siis võib järgmiste hinnale juba +50% otsa keerata. Aga ärge paanitsege, programm on õppimisvõimeline ja kui nädala jooksul mingit bronnitulva enam näha ei ole, siis see hind ka sinnasamasse algusesse tagasi kukub. Istanbuli lennujaam on väga lahe, eriti sealne business lounge, kuhu viimati viis mind herr Rooden ühe tuntud Eesti ülikooliga seotud ekspetsi käigus (PS: Rooden, võibolla said tookord valesti aru, aga iga päev kell 8 hommikul ma konjakit tegelikult ei joo (ainult siis, kui saab tasuta!)).

Veel ütleb Wikipedia, et Han-Tengril on teistest sarnastest mägedest lühem vallutamiseks sobiv hooaeg, karmim ilmastik ja hõredam õhk. Eelmine kord, kui eestlased seal käisid, lasti seal valla tohutu laviin, kus hukkus väga palju inimesi (minu piiratud internetioskused ei võimalda paraku siinkohal millelegi muule viidata kui Õhtulehele). Eestlased, kes siis mäletatavasti Joosu ümberaetud teekannu tõttu sellest põhilöögist õnneks ilma jäid, said ’päris elus’ kõvasti oma päästetööde oskusi demonstreerida.

Seekord me muidugi sealt ei roni. Eelmine kord mindi lõunast, nüüd minnakse põhjast. Sellega seoses meenub muidugi otsapidi selle aasta Everesti saaga, kus Everesti lõunapoolse ehk Nepaali-poolse marsruudi laviini käigus hukkus ühel päeval traagiliselt 16 sherpat (ja kogu kevadhooaja vältel tõusis see arv 19-ni). Samas põhja poolt ehk Tiibetist käis äri edasi ja kui ilma-aken lõpuks avanes, siis ühel päeval jõudis tippu umbes 100 ronijat. Siis sulgus aken taas ja hooaeg oli läbi.

Han-Tengri põhjast vaadatuna on muidugi hullupööra ilus mägi Ja ronida saab seda ka mitut moodi.

Solamatov (1974) oli vist kõige mõistlikum mees, kes sealtkandist lähenes. Belkin muidugi ajas oma rida ja aasta hiljem (1975) mõtles, et miks minna paremalt, kui saab hoopis vasakult. Ja läkski.

Aga ülejäänud mehed? Really – kas nad siis tõesti ei suutnud tuvastada ilmselgeid marsruute põhjanõlval? Vene jahi eripära?

Kolm aastat tagasi ronisid kolm kasahhi seda mäge jaanuaris. Talvel on seda kaks korda varem ka ronitud – 1993 ja 2002, aga tollal soojemates oludes ehk veebruaris. Kasahhid ronisid Han-i põhja poolt (mis maailma põhjapoolseima 7000-se kohta võiks ka midagi näidata) Solamatov Route mööda (vene 5b) ja aega läks neil 13 päeva. Ahjah, kõrvalmärkusena võiks vist ka veel mainida, et ega nad tegelt tahtnudki sinna otsa ronida – tegelikult oli nende eesmärk ronida hoopis kõik 14 8000-meetrist tippu, aga kuna sel aastal toimusid Kasahstanis seitsmendad Asian Winter Games (kus võõrustaja Kasahstan võitis 69-st kuldmedalist 32), siis selle promomiseks ronisid nad vahepeal ka Hani otsa.

Ahsoo, Lumeleopardi tiitel, mis see veel on? Esmapilgul lihtne – ronid 5 tippu, mis on üle 7000 m kõrged ja mis asuvad endise NL aladel. Kommunism, Korženeva, Lenin, Pobeda ja Han-Tengri. Enamus nendest tippudest on kaasajal nüüd muidugi hoopis peenemate nimedega (kodune ülesanne: Ibn Sina Peak – mis see on?), nii et mind killitakse järgmisel reisikoosolekul ilmselt ära, aga camoon, tõstke käsi, kes neid uusi nimesid reaalselt kasutab (peale Kristjan-Eriku)? Praegu võin totaalselt mööda panna, aga mulle tundub nii, et kuna Joosu alpinistlikus CV-s on kolm nendest ülalnimetet viiest tipust juba olemas, siis nüüd on väga-väga close, et võiks terve rea juba üles kirjutada…

Kes on Han-Tengri?