Minu välja kaevatud andmete põhjal on enne tänast aastat Han Tengri tipus käinud Eestimaalt järgmised pundid (TÄIENDATUD 08.08.2014)
1. 1987 – 3 – inimest Jaan Künnap, Alfred Lõhmus ja Kalev Muru. (Kõik said ka Lumeleopardiks)
2. 1989 – 2 – Tõivo Sarmet, Paul Poopuu
3. 1990 – 7 – Kahjuks ei ole tipuskäijate nimesid hetkel teada v.a Helme Suuk, Igor Lematško ja Vladimir Vladimirov-Meema, käijate numberiks 7. Jaan Künnap oli ekspetsi juht, aga tal oli jalg kipsis ja ise ei tõusnud tippu. Jaan ütles, et osa oli olnud ka vene alpiniste st. peab üle täpsustama, kas meie mehed või mujalt.
4. 1993 – 3 või 4 – Peedo Nelke, Eero Ots ja Erkki Vihula (02.08) ja Tarmo Riga (04.08). Segane on lugu kas Tõivo Sarmeti grupist keegi teine peale T.Riga tippu jõudis.
5. 2008 – 1- Urmas Peiker,
Kõik eelnevad lõuna poolt
5. 2014 – 4 – Priit Joosu, Allan Valge, Meelis Luukas, Meelis Kuris. Põhja poolt.
Kõik nimed aastate lõikes on meelelvaldses järjekorras.
Seega kokku lugedes hetkel Han Tengri tipus Eestist 20 inimest.
Tõstan Tarmo Riga kommentaari siia, on teine nii pikk ja põhjalik.
1993 aasta “segaduse” osas võin öelda järgmist – Tõivo Sarmeti grupis oli algselt 5 inimest – Ivo Goldi, Erkki Vihula ja mina Eestist ning 2 meest Venemaalt – Gennadi ja Vladimir. Läksime Maida-Adõrist Lõuna-Inõltsheki BC-sse jalgsi, kandes seljas kogu ekspeditsiooni varu (algne plaan oli Tõivol väga ambitsioonikas – mägimatk Maida-Adõrist sisse, tõus Han Tengrile, seejärel tõus Pobedale ja edasi mägimatk välja Bajankoli orgu läbi Põhja-Inõltsheki). Varustus, söögikraam ja bensiin! ehitas meestele selga üle 40 kg kotid (v.a Ivo muidugi). BC-sse matkasime 7 päeva, millest 1 päeva istusime lakkamatu lumesaju tõttu paigal. Baasist tõusime kolme päevaga sadulale (C3), ööbisime seal ühe öö ja laskusime seejärel C2 (u. 5300 m) ning kohe järgmisel päeval (1.aug) tagasi sadulale. Ivo ja Vladimir jäid aklimatiseerumise kestel haigeks ning loobusid edasisest ning Erkki ühines hoopis Peedo Nelke grupiga, mis oli baasi jõudnud veidi varem helikopteriga. Peedo grupp koosneski minu mälu järgi vaid 3 mehest (Peedo, Eero ja Sven?, viimane tipputõusu ei üritanud)
2. augusti tipupäeva osas võiks küsida täpsustusi Peedolt või Erkkilt. Minu mälu järgi läksime hommikul katsele enam-vähem koos – Tõivo, Erkki, Peedo, Eero (Peedo grupi liige), Gennadi ja mina. Ma pöörasin tagasi kuskil 6500 m peal kuna kassid tulid pidevalt jalast ära (oli mingi Vene eksperimentaaltoode, millel, töö käigus selgus, olid pehmesulamist konksud mis paindusid ja ei hoidnud saapast kinni). Ilm hakkas ka ära keerama. Mehed tilkusid päeva jooksul laagrisse tagasi, T.Sarmeti grupp oli lumekoopas, Peedo grupp telgis. Tõivo teatas koopasse saabudes, et pööras ilma tõttu tagasi. Peedo ja Eero saabumist ma ei näinud, kuid Erkkile läksin vastu kui ta laskus väsinuna sadulale pea-aegu pimedas, ilm oli tormine. Gennadi jõudis sadulale alles järgmise päeva lõunal, olles “külmööbinud” 6400 m kõrgusel sealsel ainsal võimalikul telgikohal koos ühe korealasega. Mäletan Erkki jutust tema tipupäeva sündmuste kohta fragmente, peaks tõesti temalt endalt küsima.
3. augustil läksid kõik alla, ma laenasin Gennadilt kassid ja jäin koopasse. 4. augustil oli ilm hea ja tõus läks libedalt.
Lõpetuseks – T.Sarmeti grupist jäid pärast Han Tengrit järgi vaid Tõivo ise ja mina (Gennadi ei soovinud Pobedale minna), Tõivo küll uuris võimalusi ühinemiseks ühe venelaste Pobeda ekspeditsiooniga, kuid suurt entusiasmi ei olnud kellelgi. Kuid sellegipoolest matkasime algse plaani kohaselt Lõuna-Inõltshekilt Bajankoli orgu – kokku 10 päeva ühtki inimest teel kohtamata- üle Bronenosetsi (4400 m, 2A) kuru ja Merzbacheri järve kallast mööda Põhja-Inõltsheki liustikule ning edasi Han Tengri põhjapoolse BC juurest (mida sel aastal ei eksisteerinud) üle Odinnatsati (5300 m, 3B*) kuru.
Tõivo Sarmet tõusis Han Tengri tippu koos Paul Poopuuga usutavasti 1989, vt. nt. http://www.postimees.ee/1439657/magironijate-guru-teeb-enesetapjalikke-vallutusi
1993 aasta “segaduse” osas võin öelda järgmist – Tõivo Sarmeti grupis oli algselt 5 inimest – Ivo Goldi, Erkki Vihula ja mina Eestist ning 2 meest Venemaalt – Gennadi ja Vladimir. Läksime Maida-Adõrist Lõuna-Inõltsheki BC-sse jalgsi, kandes seljas kogu ekspeditsiooni varu (algne plaan oli Tõivol väga ambitsioonikas – mägimatk Maida-Adõrist sisse, tõus Han Tengrile, seejärel tõus Pobedale ja edasi mägimatk välja Bajankoli orgu läbi Põhja-Inõltsheki). Varustus, söögikraam ja bensiin! ehitas meestele selga üle 40 kg kotid (v.a Ivo muidugi). BC-sse matkasime 7 päeva, millest 1 päeva istusime lakkamatu lumesaju tõttu paigal. Baasist tõusime kolme päevaga sadulale (C3), ööbisime seal ühe öö ja laskusime seejärel C2 (u. 5300 m) ning kohe järgmisel päeval (1.aug) tagasi sadulale. Ivo ja Vladimir jäid aklimatiseerumise kestel haigeks ning loobusid edasisest ning Erkki ühines hoopis Peedo Nelke grupiga, mis oli baasi jõudnud veidi varem helikopteriga. Peedo grupp koosneski minu mälu järgi vaid 3 mehest (Peedo, Eero ja Sven?, viimane tipputõusu ei üritanud)
2. augusti tipupäeva osas võiks küsida täpsustusi Peedolt või Erkkilt. Minu mälu järgi läksime hommikul katsele enam-vähem koos – Tõivo, Erkki, Peedo, Eero (Peedo grupi liige), Gennadi ja mina. Ma pöörasin tagasi kuskil 6500 m peal kuna kassid tulid pidevalt jalast ära (oli mingi Vene eksperimentaaltoode, millel, töö käigus selgus, olid pehmesulamist konksud mis paindusid ja ei hoidnud saapast kinni). Ilm hakkas ka ära keerama. Mehed tilkusid päeva jooksul laagrisse tagasi, T.Sarmeti grupp oli lumekoopas, Peedo grupp telgis. Tõivo teatas koopasse saabudes, et pööras ilma tõttu tagasi. Peedo ja Eero saabumist ma ei näinud, kuid Erkkile läksin vastu kui ta laskus väsinuna sadulale pea-aegu pimedas, ilm oli tormine. Gennadi jõudis sadulale alles järgmise päeva lõunal, olles “külmööbinud” 6400 m kõrgusel sealsel ainsal võimalikul telgikohal koos ühe korealasega. Mäletan Erkki jutust tema tipupäeva sündmuste kohta fragmente, peaks tõesti temalt endalt küsima.
3. augustil läksid kõik alla, ma laenasin Gennadilt kassid ja jäin koopasse. 4. augustil oli ilm hea ja tõus läks libedalt.
Lõpetuseks – T.Sarmeti grupist jäid pärast Han Tengrit järgi vaid Tõivo ise ja mina (Gennadi ei soovinud Pobedale minna), Tõivo küll uuris võimalusi ühinemiseks ühe venelaste Pobeda ekspeditsiooniga, kuid suurt entusiasmi ei olnud kellelgi. Kuid sellegipoolest matkasime algse plaani kohaselt Lõuna-Inõltshekilt Bajankoli orgu – kokku 10 päeva ühtki inimest teel kohtamata- üle Bronenosetsi (4400 m, 2A) kuru ja Merzbacheri järve kallast mööda Põhja-Inõltsheki liustikule ning edasi Han Tengri põhjapoolse BC juurest (mida sel aastal ei eksisteerinud) üle Odinnatsati (5300 m, 3B*) kuru.
Erkki Vihula ütles et ta käis tipukuplil ära. Udu tõttu ta tipumärki ei näinud aga no minuarust kui ta juba kuplil ära käis siis põhimõtteliselt käis ikka ära, see kuppel ju üsna pisike. Ja mingit valesti arusaamist kas ikka on kuplil, seal ka olla ei saa.