Alustasin lugemist juba pea poolteist kuud tagasi. Esimese paari päevaga oleks raamat pea-aegu läbi saanud, aga siis tuli äkisti tüdimus vahele. Kuidagi liialt lineaarne tundus. Ja nii ta öökapile jäi. Kazbekilt tagasi tulnuna sattus jälle näppu. Ning oh imet, hoopis värskem ja huvitavam.
Ühtep
idi on küll Alex MacIntyre lugu, aga samas ka mitte. Kirjutaja John Porter on ise esmklassiline alpinist ja ronija. Sestap on see lugu Prorterist endast ja tema ajast koos MacIntyre’ga. Alex oli 28 aastane, kui sai Annapurnal kiviga tabamuse. Selleks ajaks oli aga n.ö tavalisest juuratudengist saanud mees, kes tahtis olla maailma parim alpinist.
Alpidest – Himaalajasse – Dhaulagiri, Changabang, Shishapangma ja Makalu, mis jäi küll lõpuni ronimata.
Alexi ema palus John Porterit, et nii kaua kui ta elus on raamatut ei avaldataks, kuna seal võib olla tema pojast kirjas asju, mida ta lugeda ei taha.
Mida rohkem aega anda raamatule, seda rohkem kihte selles avaneb. Kui palju on võtta n.ö alpinistide elulugusid, mida on kirjutanud teine alpinist, kes temaga koos roninud? Vbl lisab see sentimenti vbl aga objektiivsust. Antud juhul kindlasti usutavust ja elulisust.
“Light and fast” osas, kindlasti vedas, kuna Wojciech Kurtyka (tuntud ka kui Voytek Kurtyka) poolas tegelikult oli vaimus ja teos alpistiili suurtele mägedele juba kandnud. MacIntyre’le siis algaastatel kaaslaseks ja mentoriks.
Lõpuks muidugi ambitsioon lõi lainetena ülepea kokku. Alexi Doug Scottiga kahasse kirjutatud “Shisha Pangma: An Alpine Style First-ascent of the South Face” pinnalt ei mäleta sellist võimast, egode trippi, mis veelgi võimendus tema viimasel Annapurna reisil.
Noh, mis mul ikka öelda on kui the Banff Centre on raamatu short-listinud. BordmanTaskeril ta lihtsalt ei osalenud. Ehk Doug Scotti sõnadega, õnnetusel mägedes on ainult kaks põhjust, liigne ambitsioon või lihtsalt ebaõnn. Alexil oli viimane. Porteri täiendusega, ebaõnn tabab tavaliselt seal, kuhu liigne ambitsioon on viinud.
Head lugemiselamust väärtmägikirjanduse seltsis.
