Elbrus World Race Marathon 46

Jaksu kirjutan põgusalt ühest toredast ettevõtmisest,  millel juhuslikult osalesin.

Elbrus World Race 2015, mitte pikal marsruudil, vaid keskmisel ametlikult 46 kilti, minu kella (Polar) järgi 44,25. Villu Zirnaski (Endomondo) järgi 48 km-i. Track on huvilistele vaadatav siit: Elbrus World Race Marathon 46 01.08.2015 07:59.

Niisama pilt siit 

Et kahtlust ei tekiks ütlen kohe jürgenligilikult ära, et oma vanuseklassi M40 panin kinni, ajaga 9:57:20! Kokku olin 19-s ja meestest 18-s. Tulemused Tegelikult muidugi oleksin olnud 1. koha tagapool, kui  Андрей Добрынин, Moskvast Trilife-st ei oleks hilisema naiste teise, Valentina Fortunaga koos jooksnud. Ta oli ikka jupi kiirem.

Villu millalgi kirjutas, et on plaan minna ja tundus täiesti huvitav ettevõtmine. Minu esimene ametlik maraton. Kunagi jah sai koos Toomas Holmbergiga tehtud ajapeale üks 65 km-ne ots ka. Veebrauaris öösel, Lätis, aga see oli ammu.

EWR 2015 trassile jäi 2 kuru – Sõltran ja Maratfon. Mõlemad 3450, umbes. Start anti 1527 meetri kõrguselt Verhnii-Baksan külast ja sealt pärast esimest 50 meetrit horisontaali alagas kohe kerge ronimine. Natuke sai jooksusammu teha. Hommik oli kole palav ja kui umbes neljandal kilomeetril jõudsime männimetsa vahele oli see suureks kergenduseks. Alguses oli ilmne ülekuumenemise oht.

Võistlustel ei olnud joogipunkte. Vaid 19. kilomeetril ja 31. kilomeetril oli kontrollpunkt, milles banaani sai. Kõige pikem paus ilma mäestikuojata, millest juua, oli seitse kilomeetrit –  viimased seitse.

Kohustuslik varustus, mis pidi trassil kaasas olema oli: vile, termokile, tuule- ja vihmakindlad ning teibitud koorikpüksid ja jope, pikkade varukatega jooksusärk ja pikad jooksupüksid, lühikeste käistega särk, müts, kindad, 2 pealampi, 1 liiter vett stardis ja toit trassile, elastikside – vähemalt 1 meeter ja 4000 rubla, juhuks kui vaja autoga transporti ära ning kindlustus, mis katab helikopteri pääste, s.o vähemalt 30 000-le dollarile. Kõlbas ka Austri Alpiklubi oma, aga mõistlikum on kasutada korraldajate oma. Siis kõik samal kindlustusel ja toimib kindlasti.

Mobiililevi trassil ei ole, seega ei viitsinud telefoni tassida.

Kohale Terskoli sõitsin teisipäeval 28.07.

29.07 tegin aklimatitõusu Elbrusel 4300 meetri kõrgusele, alustades 3500 pealt tõstukijaamast.

30.07 tegin aklimatitreeningu Tšegetil 2200-3000 meetrit. Siis proovisin ka kiiremat käiku. Mille põhjal tuli hinnata mägedes liikumise võimalused ümber realismi piirdesse ja maksimaalseks tõusukiiruseks ühes tunnis võtta 600 meetrit. Aga isegi see osutus liiga optimistlikuks, kuna väsimus akumuleerus võisteldes, eriti võistluse lõpu osas.

31.07 oli puhkepäev.

01.08 lubas pilvist ilma ja kerget sadu pärast lõunal.  Seega panin starti  jalga pikad Skins retuusid ja peale tavalised Craft kapsalehed. Lihtsalt et oleks esteetilisem. See oli viga. Retuusidega oli palav ning kaasvõisteljad, kes lihtsalt kapsalehtede ja moodsate kompressioon põlvikutega võistlesid, võisid naeru pugistada. Selga läks pikkade varrukatega vähe “lohvakam” tehniline särk, see oli täitsa ok. Kurul pidi isegi korra käised alla tõmbama. Lühikeste varrukatega särk läks kotti. Kordagi n.ö kilejopet või pükse ei kasutanud. Jope soovitus on mul küll olemas, see ei ole teibitud, aga on ultravinge ja kerge (60 gr) MHW Ghost Whisperer Hooded, mis on nüüd tootmisest vist maas ja asendatud Ghost Lite jacket’ga. Hind on nats ropp, aga kui otsida saab umbes 50% alega.

Jalanõud. Valida oli, kas tavaliste Asicsi tossude või TNF ULTRA MT vahel. Viimased läksid käiku. Ja õigesti tegin. Kuigi tallad jäigemad ja kõva mustriga ning mõeldud porisele pinnale, töötasid mäes hästi. Eriti rohunõlvadel laskumisel.

Joogi-süsteemiks ja kotiks kasutasin Nathan Elevation kotti ja 2 liitrist süsteemi. Kott oli väga mugav. Esimene pikem jooks sellega. Nats vahest joogitoru magneetiline kinnitus kippus lahti tulema, aga vähe ja korra laskumisel torksin lihtsalt rihma vahele.  Üldiselt aga oleks säästnud aega umbes 10-15 minutit kindlasti, kui 2 liitrise joogisüsteemi asemel oleks kasutanud näiteks kahte 300 ml liitrist pudelit. Nende täitmine mägijõest oleks olnud tunduvalt kiirem ja lihtsam. Samas muidugi ei tea, kas oleks rinnapeal kanda neid oleks ka mugav olnud. Paljudel olid pudelid pika joogikõrrega, millest said rinnataskust imeda. Võibolla oleks parema kontrolli all olnud vedeliku tarbimise kogus. Üldiselt jõin umbes 5-6 liitrit vedelikku. Kordagi 2. liitrist süsteemi rohkem kui 1,5 liitri peale ei täitnud. Lihtsalt, et kergem oleks.

Alustuseks oli joogiks, 1,5 liitrit gaseerimata mineraalvett. Edasi puhas mägijõe vesi, ilma lisanditeta ja lõpuks kasutsin ka 1 magneesiumi pulbri pakikese viimase joogitegemiseks.  Seda pannakse 250 ml peale, aga mul läks 1,3 liitrile, muidu liiga vänge.  Eelmine õhtu jõin suurest hirmust 1. ampulli vedelat magneesium ja üldiselt päevas 2-3 liitrit mineraalvett, enne võistlust. Jooksu kestel läksin nats veevõtuga alt, kuna vaatasin, et vaja võtta, aga koht oli kehva ja pidin kotiga jamama, mõnesaja meetri pärast, aga oli hea koht. Sinna läks ka veits aega.

Toit. Kaasas 9 geeli, millest 8 sõin ära. Kolme sorti. Sõin kordamööda. Born banaanigeeli, säilivus aeg oli vist 2011 ja Sponser soola ja tavalisi geele.  Ühe tavalise banaani sõin teisel kurul. Alles jäi 2 batooni. Toitlustuspunktis võtsin veel 2 banaani ja ühe apelsini ning pool õuna.

Trass. Kuni 12-da kilomeetrini oli rada hästi sees, s.o tavaline trekirada, nii nagu siin pildil.

Iga kilomeeter oli tähistatud ja umbes iga 30. meetri järgi värvitud kivi või puupulk kollaseks. Seega eksimisvõimalus puudus.  Väga kaunid vaated ja esimene kuru Sõltran on selline, mida võib Verhnii-Baksanist ka tavalise matkana, näiteks koos lastega teha. Viimased 15 kilomeetrit oli aga ainult igav kruusane mägitee. Laskumine Sõltranilt sisaldas ka ühte vähe äkilisemat lõiku, mis meenutas natuke seiklusspordi radu. Kuna võistlus toimus RUS-is, siis sinna tugiköit ei olnud pandud. Eestis arvan oleks pandud.

Teisel tõusul ja laskumisel, aga rada üldse ei olnud. Oli puhas rohu ja moreeni nõlv. Lahtised s.o elusad kivid ning iga ebaõnnestunud astumine võis tähendada, kas veits väänamist või kiviga vastu konti saamist. See-eest tundus, et ainuke koht kus, sai vähegi teiste rajal olijatega võrdne või isegi ivake parem oldud, olid just need keerulisemad laskumised. Sealt kus osad läksid külg ees, võis minusugune vanarasvapealt panna otse alla. Kui vaadata teist kuru, siis kilomeeter 22-23 võttis aega tund aega ja sellega tuli 600 meetrit tõusu. Ilmselt oleks siin saanud veits kiiremini, kui kaasas oleks olnud käimiskepid.

Käimiskepid – n.ö profid nagu perekond  Dmitry Mityaev (Дмитрий Митяев), 34 km meeste võitja, ja Ekaterina Mityaeva (Екатерина Митяева), 34 km naiste võitja, ei kasuta mingisuguseid sauasid või käimiskeppe. Need lihtsalt segaks neid.

Tavainimesed, aga kindlasti tõusudel võidavad, kuna saavad kasutada ülakeha abi. Tõenäoliselt oleks parim variant mingi kahe osaline sau, lihtne reguleerida –see Fizan on küll 4ga, aga kerge.  Laskumisel mina sauasid kasutada ei oska, pigem segavad. Arvan, et umbes 20 minutit oleksin vast kiirem olnud, nats tõusu arvelt ja nats jalalihaste väiksema väsimuse arvelt.

Enda jaoks oli 2 põhilist mõtet kogu võistluse kestel:

1) babysteps – st et tõusul liiga pikka sammu ei võtaks ja teeks pigem paar lühikest, jalg otse keha alla.

2) püüda kogu aeg liikuda, st et ei oleks seisak, v.a. kas veevõtmine või tossu puhastamine. Muidu kogu aeg liikuda: Isegi kui ei jakasa, liigu aeglaselt ja seeläbi puhka. Tõusudel võib tekkida selline mõte, et tõmban hinge – mis on vale.

Palavuse vastu aitas müts, mis käis läbi igast mägiojast ja siis pähe tagasi. Elu esimene jooks nokamütsiga..

Üldiselt oli väga lahe, samas võib  nentida, et 15-st jooksutrennist, millest ainult üks pikem, jäi väheks. Õnneks oli Peruust kerge aklimatt all. Kaalu teemadesse ei hakka minema.