Laupäeva hommikul, pärast reedest ebaõnnestunud rattasõitu. Umbes 9 paiku. Sai tehtud jooksuring.
1:03 keskmise pulsiga 144. Ikkagi raske.
Siit edasi korrektse eestlasena laskamata ennast segada variseride Mišna õpetusest, mille järgi igavese elu kaotab see, kes eitab surnute ülestõusmist. Mis läind see läind ja igaljuhul sellisel Jeesuslapselikul kujul Eestis, kus riik ja kirik on lahutatud tuli Teie püha nädalavahetus vahele jätta. Mis vist teeb must kokkuvõttes ebaõige setu:) Pasha sõin ära. Kusagil seal neil oli ikka hea retsept, mida ema alles hoiab. Olgu kuidas on.
Kuna venna 30-l sünnaipäeval olin autojuht ja teatavasti on napsuliselt ülemeelikud, kainest peast kuivikud. Jäi kätte paar raamatut. Arusaamatu jada. Alustan laupäeva õhtust.
Kõige ennem artikkel Esimese Eesti ajakirjast Director “Tõrksa taltsutamine” – Gerd Kanteri 15 reeglit Raul Rebase suuläbi. Kontsentreeritud artikkel tekitas huvi raamatu vastu. Ilmtingimata tarkust ja analüüsi täis.
[singlepic id=385 w=320 h=240 float=right] “15 sammu võiduni”. Venna riiulis olemas. Kõvakaanelise raamatu pihkuvõtmisel tekkis kahtlus, kuidas nii õhuke? Avades jahmatuseks veel – suured tähed ja palju pilte. Ütleme, et artiklist oleks piisanud. Tund raamatule ei olnud mahavisatud aeg, aga midagi leida ka ei osanud. Kõik on õige, mis öeldud. Kuid öelda võib ka “elu on ülim” – usun ilma selgituseta aru ei saa. Selgitust ometi ei järgne. Olümpiavõit on väga tõsine asi. Raamat sellest ootab veel kirjutamist. Moodne Kopi-Paste ühiskond spordifänni ei rahulda. Igaljuhul loodame maailmarekordit ja süvitsiminekut, ka kaasaelajate jaoks.
Katse 2. Urmas Otist – kah kõvakaaneline[singlepic id=386 w=320 h=240 float=left] Teletähe lugu. Olgem ausad Ott ei ole kunagi olnud minu elu superstaar, aga ega sest miskit polegi. Kopi-paste jätkub täie hooga. On küll huvitav libiseda valitud ajahetkedel, kellegi meenutuste kaudu läbi teletähe elu. Hektiline puutumus, pinnapealsus, virvendus inimesest. Ja kõik – pettumus. Nagu ka paljusid tema intervjuusid vaadates. Tõenäoliselt oleks pidanud raamat ilmuma hiljem, nii 3. aasta pärast oleks reaalsust rohkem. Väikekodanlikkust vähem. Aga meelde jäi, et teles peab püks vähe pikem olema kui tavaliselt. Muidu istudes võib soki ja püksisääre vahelt karvane jalg paista. Ja selleks Kunstnik võttis Otile alati tiba pikema püksi.
Katse 3. Pikk blond mees palliga. Ilmar Kullam [singlepic id=384 w=320 h=240 float=right] Juba on hõngu. Vello Lään, ise kossu teinud ja asja-jagajana on istunud ning kirjutanud. Vaeva on nähtud. Samm-sammult muutus öö õhtukst paremaks, sest raamatud läksid järjest sisutihedamaks. Ehk on aga nii, et need kolm juhuslikult valitut olid sisutiheduse osas võrdelised isikutega kellest kirjutati. Mitte et üks oleks parem kui teine, vaid Kullami iga on ikka palju pikem ning auhinna riiul tihedam, nii mängumehena kui ka treenerina. Kuigi Tiksi Korvpalliromaani “läbiseinaminekut” ikkagi ei leidnud.
Vast on see hetke Eesti elulookirjanduse arengutase?
Aga enne neid kolme, laupäeva hommikul jõudsin sirgele Andy Kirkpatrick’u Psychovertical’ga. Kaanonitele tuginev seegi, kuid teistsuguses kirjastajate maailmas, kus sentsiatsioon ja erilsus peab müüma, mitte kolkamüüt. [singlepic id=383 w=320 h=240 float=] Mees, kes oma esimeseks alpinistlikuks marsruudiks teeb talvise Frendo Spuri ja siis arvab et võiks teha Eigeri talvise, kuid asjaolude tõttu ronib hoopis (solo) Les Droites’i (avaneb viideo) võib ennast vabalt nimetada “püstihulluks”. Iga-juhul on tegemist mõjusa lugemisega peale hakkamisest, piiri nihutusest, kui muidugi ninnu-nännu osad välja kannatada. Kel käe alla satub soovitan kindlasti – alpinism ilustusteta, sellest kuidas lihtsurelik saab hakkama. Äratuntavad ka kõik omad ja võõrad vead. Esimeste tõusude edevus ja uljus, jooksen teist kiiremini ülesse, (jooksingi:)) olen vahvam jne. Sügavad sisemised kõhklused, mida välja ei näidata….Aga ekstra kuubis. Ka tärkavatel big walli tegijatel tasuks raamatut sirvida. Tegemist pole küll käsiraamatuga, aga üksiolemaise vaimse poole surutisest saab hästi aimu.[singlepic id=387 w=320 h=240 float=right]
Täna õhtul 51.01 jooksu Pirita metsas. Tõusud sees. Raske. Keskmine pulss 148. Maksimaalsest ei räägi.
