selle AMMV-ga seoses ma hakkasin mõtlema, et kas poleks mõttekas korraldada seda nii, et iga klubi või inimeste kokkuleppeline ühendus teostab/võtab nö enda vastutada ühe osavõistluse jaotades need erinevad osavõistlused erinevatel aladel hooaja peale ära ning tulemused summeeritakse. siis ei oleks liigset koormust ühel konkreetsel grupeeringul ning samas oleks kokkuvõttes tagatud piisav neutraalsus. Ühesõnaga, mis ma mõtlen, et kuigi see on suuresti kätte võtmise asi aga nõuab ikkagi olulist orgunnimist … aga jagatud mure ehk siis koormus on ikka kergem kanda …
Paar küsimust AMMV tagasi toojatele:
Milleks seda vaja on? Kellele seda vaja on? Milline seos sel päris mägedeskäimisega on? Kuidas see meist parema alpinisti teeb? Kuidas tänapäevaseid mäeskäijaid tagasi selle juurde suunata?
Õiged küsimused
Õiged küsimused või mitte, las vastab see kes teab, mis on õige ja mis ei ole. Aga kui mängu tulevad sõnad al PÄRIS mägedes käimine, PÄRIS alpinism jne mingi päris ja päris … Sama hästi võiks küsida, mis mõte on Eestimaal elaval inimesel tegeleda alpinismiga? Käies korda aastas max 25 päeva mäes, saades kahaksa aastaga kogemuse mille ’päris’ alpinist saab aastaga. Treenides ennast merepiiril või siis kohati ka alla selle ja kelle treeningu protsess kindlasti ei sisalda igapäevast jooksu 2km kõrgusel, rääkimata nädalas paarist kiirest tõusust 4000 peale.
Kõigile asjadele ei peagi paaniliselt otsima ’milleks seda vaja on või mis on selle mõte’. Muidu võime jõuda järelduseni, et soo ja rabanõmmede uurimine – need on meie väljakutsed (pole ka paha ju) ja kes tahab midagi ekstreemsemat võiks tegeleda tuulelohe lennutamisega. Statistika järgi saab seal aasta jooksul rohkem inimesi surma kui mägedes toimnud õnnetustest. Lennutad seal oma 3,5 lohet, mis on kinnitatud sinu rakmetesse terastrossiga, kui mingi jama juhtub on kogu äktsion selles kas jõuad punast nuppu vajutada, mis trossi vabastab. Täpselt nagu Everestil kas hapnikukraan töötab või mitte.
Nii et karjuvat ’mõtet’ praegusest eesti alpinismist otsida on maitse küsimus ja kas peakski. Piisab sellest, et inimesed lihtsalt tahavad sellega tegeleda oma enda rõõmuks ja hea kui on veel teisi samal arvamusel ning miks mitte siis midagi ühiselt teha, kas siis käia mägedes, soos või AMMV’l.
Avan sõna “päris” kasutamise tagamaid, nii nagu see endale tundub:
senises ammv kavas esines elemente, mida mägedes (vist?) väga sageli ei praktiseerita – näiteks kiirustamist?
Üks asi on kui oskuste ja vilumuste pealt teha asju kiiresti, pisut teise asjana on asju teha kiirustades.
Võimalik et kalju- ja jääseinast ülesjooksmine (mk-del jooksevad kiiremad mehed 15m kõrgusest tehisseinast üles 7-8 sekundiga) on küll atraktiivne pealtvaatajatele, võibolla ka osalejatele.
Sportliku võistlusena mitmekesistamise eesmärgil on kalju- ja jääronimise kalendris kindlasti omal kohal, AMMV koosseisus on see ala võibolla küsitav, aga võibolla ka mitte.
Tundub et kiirustamise alad on väga kitsa (küsitava?) praktilise väärtusega spordialad?
Võistlusteks ettevalmistumisel tuleb ikka aeg-ajalt teha lisamärkus “et see tehniline võte on puhtalt võistlusteks tuunitud võte ja “päris” situatsioonideks on soovitus teisi võtteid kasutada (nt. seinast üles jooksmine ja mõned võtted mis lähevad läbi mõnedel võistlustel, lätist saaks tuua paar head näidet, praktikas neid ei kasutaks). Seepärast olidki mu küsimused ajendatud sellest, et siin õhku visatud ammv alade ülevaatamisel vaadataks mõned seni viljeletud asjad üle ja neile ehk kohasemat tegevust leida, aga võib ka kõik niisama jätta.
Head ettevalmistust (ka füüsilist), head tehnikat, oskusi, vilumust ja kogemusi väärtustavad ja nende poole püüdlemist motiveerivad alad võiksid esindatud olla ammv-l, oli mu sellise sõnade kasutamise mõte.
Huvitav, et Andres suusatamisest ei räägi poole sõnagagi 🙂
selle AMMV-ga seoses ma hakkasin mõtlema, et kas poleks mõttekas korraldada seda nii, et iga klubi või inimeste kokkuleppeline ühendus teostab/võtab nö enda vastutada ühe osavõistluse jaotades need erinevad osavõistlused erinevatel aladel hooaja peale ära ning tulemused summeeritakse. siis ei oleks liigset koormust ühel konkreetsel grupeeringul ning samas oleks kokkuvõttes tagatud piisav neutraalsus. Ühesõnaga, mis ma mõtlen, et kuigi see on suuresti kätte võtmise asi aga nõuab ikkagi olulist orgunnimist … aga jagatud mure ehk siis koormus on ikka kergem kanda …
Paar küsimust AMMV tagasi toojatele:
Milleks seda vaja on? Kellele seda vaja on? Milline seos sel päris mägedeskäimisega on? Kuidas see meist parema alpinisti teeb? Kuidas tänapäevaseid mäeskäijaid tagasi selle juurde suunata?
Õiged küsimused
Õiged küsimused või mitte, las vastab see kes teab, mis on õige ja mis ei ole. Aga kui mängu tulevad sõnad al PÄRIS mägedes käimine, PÄRIS alpinism jne mingi päris ja päris … Sama hästi võiks küsida, mis mõte on Eestimaal elaval inimesel tegeleda alpinismiga? Käies korda aastas max 25 päeva mäes, saades kahaksa aastaga kogemuse mille ’päris’ alpinist saab aastaga. Treenides ennast merepiiril või siis kohati ka alla selle ja kelle treeningu protsess kindlasti ei sisalda igapäevast jooksu 2km kõrgusel, rääkimata nädalas paarist kiirest tõusust 4000 peale.
Kõigile asjadele ei peagi paaniliselt otsima ’milleks seda vaja on või mis on selle mõte’. Muidu võime jõuda järelduseni, et soo ja rabanõmmede uurimine – need on meie väljakutsed (pole ka paha ju) ja kes tahab midagi ekstreemsemat võiks tegeleda tuulelohe lennutamisega. Statistika järgi saab seal aasta jooksul rohkem inimesi surma kui mägedes toimnud õnnetustest. Lennutad seal oma 3,5 lohet, mis on kinnitatud sinu rakmetesse terastrossiga, kui mingi jama juhtub on kogu äktsion selles kas jõuad punast nuppu vajutada, mis trossi vabastab. Täpselt nagu Everestil kas hapnikukraan töötab või mitte.
Nii et karjuvat ’mõtet’ praegusest eesti alpinismist otsida on maitse küsimus ja kas peakski. Piisab sellest, et inimesed lihtsalt tahavad sellega tegeleda oma enda rõõmuks ja hea kui on veel teisi samal arvamusel ning miks mitte siis midagi ühiselt teha, kas siis käia mägedes, soos või AMMV’l.
Avan sõna “päris” kasutamise tagamaid, nii nagu see endale tundub:
senises ammv kavas esines elemente, mida mägedes (vist?) väga sageli ei praktiseerita – näiteks kiirustamist?
Üks asi on kui oskuste ja vilumuste pealt teha asju kiiresti, pisut teise asjana on asju teha kiirustades.
Võimalik et kalju- ja jääseinast ülesjooksmine (mk-del jooksevad kiiremad mehed 15m kõrgusest tehisseinast üles 7-8 sekundiga) on küll atraktiivne pealtvaatajatele, võibolla ka osalejatele.
Sportliku võistlusena mitmekesistamise eesmärgil on kalju- ja jääronimise kalendris kindlasti omal kohal, AMMV koosseisus on see ala võibolla küsitav, aga võibolla ka mitte.
Tundub et kiirustamise alad on väga kitsa (küsitava?) praktilise väärtusega spordialad?
Võistlusteks ettevalmistumisel tuleb ikka aeg-ajalt teha lisamärkus “et see tehniline võte on puhtalt võistlusteks tuunitud võte ja “päris” situatsioonideks on soovitus teisi võtteid kasutada (nt. seinast üles jooksmine ja mõned võtted mis lähevad läbi mõnedel võistlustel, lätist saaks tuua paar head näidet, praktikas neid ei kasutaks). Seepärast olidki mu küsimused ajendatud sellest, et siin õhku visatud ammv alade ülevaatamisel vaadataks mõned seni viljeletud asjad üle ja neile ehk kohasemat tegevust leida, aga võib ka kõik niisama jätta.
Head ettevalmistust (ka füüsilist), head tehnikat, oskusi, vilumust ja kogemusi väärtustavad ja nende poole püüdlemist motiveerivad alad võiksid esindatud olla ammv-l, oli mu sellise sõnade kasutamise mõte.
Huvitav, et Andres suusatamisest ei räägi poole sõnagagi 🙂