Kurb, aga tõsi

Ei ole saanud siin kuidagi alpinismipiskut üleval hoida – tõbi (trennid jäid vahele), töö ja kodused sisekujundusprojektid on nii karmilt aega võtnud, et õhtul internetti ei jõua.

Täna kirjutan lihtaslat kurbusest….

Sest lugesin Matkaliidu teada-annet teen kohe kopi-paste siis sellest:

EML Kutsekomisjon langetas otsuse Alpides toimunud õnnetuse kohta

09.07.2008 toimus Prantsuse Alpides Andres Hiiemäe juhitud grupiga õnnetusjuhtum.
Eesti Matkaliidu Kutsekomisjon on läbi töötanud õnnetusjuhtumi asjaolusid puudutava kirjaliku materjali, kuulanud ära ning küsitlenud grupijuhti. Kogutud andmete põhjal langetas EML Kutsekomisjon 12.05.2009 Tallinnas toimunud koosolekul järgmise otsuse: “Komisjon hindab grupijuhi käitumist antud oludes põhjendatuks. Riskide hilisem analüüs võimaldab teha järelduse, et täiendavate julgestusvõtete kasutamine oleks olnud võimalik, kuid antud olukorras käitus grupijuht kehtivate ohutusreeglite ja tavade järgi”.

Viimati muudetud: 18.05.2009

Eesti Matkaliit on tõepoolest taolise pressiteatega tõestanud enda mõttetust. Kahju, aga õiglane ka – lihtsalt kinnitus sellele, mida ollakse – ehk Matkaliit ei ole koht kus mägironimise asju ajada:)

Võib-olla ei olnudki eesmärgiks analüüs,  selgitus  ja õppematerjal. Kuid neile, kes tegelevad näiteks alpinismiga ei paku antud teade mitte mingisugust huvi. MIKS?

Aga sellepärast, et meid ei huvita süüdlane, ega selle otsimine, ega selgitus – kas keegi oli süüdi või mitte. On ilmselege, et tegemist oli traagilise sündmusega ja kõik muu sellega kaasnev. Aga on ka selge, et kõik ei läinud nii nagu pidi – üks inimene ei tulnud tagasi.

Huvitab seega –

A. Asjaolud

Tehiolud – missugused tingimused valitsesid mäel

Marsruut

Sündmused mäel, aeg, liikumiskiirus, kasutatud julgestus võtted jne.

B. Analüüs

C. Järeldus

kõik põhjuslikus seoses omavahel. Ja milleks – ikka selleks et oleks materjali millest õppida. Noh põhimõtteliselt võib ka ilma punktideta B ja C, kui on kartus, et asi piinlikuks läheb.

EI ole suurt saladust, ega ses asjus ka mujal. Vaadakem kasvõi näiteks ameeriklasi, kahjuks neil andmebaas on millegipärast maas, aga noh raamatu võib ka riiulist võtta, või Oregoni oma. Inglastel on asjad kirjas Alpine Journalis.

Lihtsalt huvitav lugemine

Mountaineering accidents in the European Alps: have the numbers increased in recent years?

10 Comments on “Kurb, aga tõsi”

  1. Asjaolusid selgitama olen nõus sobival ajal ja sobivas kohas, näiteks lume-jää teemalises õppe- ja treeninglaagris. Vastava sisulise ürituse korraldamise ettepanek sai sügiseses Karula õppe-ja treeninglaagris ka välja käidud.

  2. Ma pole su reaktsiooniga päris nõus. Matkaliidu seisukohast on oluline välja selgitada, kas tema egiidi all koolitusi läbi viiv ja tema nö paberitega grupijuht/treener käitus õigesti või mitte, ja laiemalt, kas koolituse süsteem toimib või ei. Teistpidi on su kriitika täiesti õigustatud, kuna kõrvalseisja jaoks on see informatsioon poolik.

    Alpinismiga seotud ringkondadeni peaks siiski olema jõudnud järgmisel päeval peale õnnetust firni listi saadetud kiri, mis üldjoontes katab punktis A soovitud informatsiooni. B-d ja C-d seni tõesti pole. Grupisiseselt arutlus tekkis, kuid ilmselt ei peakski ei grupp tervikuna ega ka grupijuht olema need, kes laiema avalikkuse ees oma tegevusele hinnangu annavad. Seda oleks tõesti võinud grupilt kogutud informatsiooni põhjal teha Matkaliidu komisjon. Formaalselt ta seda ju tegigi, kuid eriti palju kasulikku informatsiooni selles otsuses pole.

    Kokkuvõttes arvan, et informatsioon (A, B ja C) selliste õnnetuste kohta peaks olema vähemalt alaga tegelejatele dokumentaalselt kättesaadav, näiteks Matkaliidu kodulehelt.

  3. Aga mul on hoopis teine küsimus. Ja nimelt: kas kasutatud kindlustus toimis või mitte?

    Miks küsin – nagu K-E isegi on kirjutanud, on mägedesse minnnes kindlustuse valik keeruline, samas kriitiline teema. Ja kui õnnetuse enda tehnilised asjaolud on tõesti enam-vähem teada, siis sellest aspektist pole keegi minu teada kusagil midagi öelnud-kirjutanud.

  4. Mis infot annab Matkaliit teiste sarnaste sorti õnnetuste kohta?
    Surma saadakse ju ka mujal kui mägedes.
    Mullune Pirita jõe kanuu-surm näiteks, mis võiks veematkamise alla käia.

  5. kindlustus toimis niivõrd kuivõrd sellest veel abi oli. (Bupa IHI – Ain Niineste)

    Teisel näitel vist ei olnud tegu nn organiseeritud matkaga, mille juht omaks EML kutsetunnistust.

  6. Tere, sõbrad!
    meil (Firni juhatus) oli isegi mõte teha üks seminar mägedes juhtunud õnnetuste ja lihtsamate “näppulõikamiste” kohta, kuid nüüd pole meil Tartus taolist head ruumi nagu aastakümneid oli Jakobi 5-302. Kuid see ei vabanda, tuleks ikka kokku saada. Loomulikult peaks alaga tegelejatel olema infot juhtumitest, tark inimene õpib ju ka teiste vigadest. Päris avalikus foorumis, nagu siin, neid asju ei taha mitmetel põhjustel avaldada. Aastatel 1969-1990 toimunud õnnetuste kohta on väike ülevaade minu enda kunagi1991.a. ilmunud üllitises “Tosin loengut mägimatkajatele”, kui huvi on, võin selle digitaalselt üles riputada, kuid ka seal tekib õnnetusjuhtumite loendi osas küsimus, kas hukkunute lähedased seda nii soovivad.
    Mis puutub kindlustusse, siis IHI ja InBro kohta võin ise öelda vaid ainult häid sõnu; oli ju meie 2007.a. Svaneetia-retkel õnnetus ja õnneks oli kindlustus olemas.

  7. Et kui nüüd aus olla siis matkaliidu funktsioonist ei ole ma tegelikult kunagi päris hästi aru saanud. Kui nende kodulehte uurida siis seal ei ole sellekohta miskit kirjas.
    Äkki nad ei tahagi olla asutus kes mingit infot jagab…..

    Kui aga õnnetustest rääkida koolituse eesmärgil, siis peaks ikka olema võimalik see asi nii kirja küll panna, et asjaosalised ennast puudutatuna ei tunne….
    Kui muidu ei oska siis Künnapi raamatus algavad sellised asjad sõnadega “Näide elust enesest…”

  8. Ei tea täpselt, kuidas kukkusid eile (29.05) kolm köiega seotud mägironijat laskumisel Mont Blancilt Geanti liustikulõhesse http://sport.postimees.ee/?id=125683(kaks hukkusid, neist üks endine slaalomi olümpiavõitja Karine Ruby), kuid mind on alati hämmastanud lääneeurooplaste liikumisviis liustikul, kus ollakse küll köies, kuid üksteisele väga lähedal (näit 2m vahedega).
    Meil on seonguliikmete vahel tavaliselt palju pikem vahe, no nii 5-7m.
    Millest selline erinevus, kui seda üldse on?

    Geantiga oli Kallel oma kogemus: http://biomedicum.ut.ee/kalle/galerii/mountains/alpid05/alpid-2005-210.jpg.html

  9. Kirjeldusi ja selgitusi juhtunu kohta võib anda ka enne järgmise jää ja lume tulekut, kui kedagi põhjalikum info huvitab. Eks iga grupiliige on oma peas juhtunut analüüsinud ja järeldusi teinud, kuid objektiivsuse huvides võiks seda teha ka kõrvaltvaatajad. Loodetavasti on Matkaliidu raport piisavalt põhjalik, sisaldab endas ka analüüsi ja järeldusi ning jääb üle vaid loota, et nad selle ka kunagi avaldavad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga